EestiPoiss

koos kõigi teiega viimast veebruaripäeva ära saatma valmistub. No eile päev tõi rohkem kurbust kui rõõmu,sest meie Kiku hävis Vancouveris ikka täiega naiste 30 km suusavahetusega sõidus -jäädes esimesest kahekümnestki tahapoole.
Kuid Õhtulehe internetigallupis pakkusin talle 2.-3. kohta, vältides muid nö tagumisi "tarjousi" ning ka esikoha tärnimärget.
Ju olin ülioptimistlik, kippusin soovitut tegelikkusele eelistama?
Nagu ka India ookeanis Marioni saarel üks lonthüljesest poltfriend, kes sugulise vahekorra kogemuse puudumisel üritas titte teha kuningpingviinile, nagu tuvastas keegi äpardunud katset seiranud terioloog,imetajate uurija.
Kes uskus,et emased lonthülged ei lubanud harjutajat asjale. Mispeale too kiimaseisundis viibides läks uut ohvrit otsima. Nonii. Täna siis konnadest ja tihastest ei räägigi.
Neil ju omavahel midagi seksuaalset toimunud pole. Seevastu aga nutitelefonid ronivad ise internetti ja tekitavad kodanikele ülikarme arveid. Ma pakkusin tunaeile oma lemmikule Gaute Kivistikule huumoriuudiseaineseks öösel isekäivituva auto,mis tavaliselt päevasõidul foori ees kustub ja automaatselt käima läheb kui edasi sõita kavatsed. Mu meelest piisavalt humoorikas,mis?
Googeldades olen leidnud kummalisi arvamusavaldusi Eesti lähituleviku kohta, mis tõukavad eemale hirmud piiritagustest raketipildujatest. Naabrimees kavandab hoopis karmimaid nippe kuidas meid ahistada oma Nord Streami turvavägedega. Kes soovib, saab pikemalt uurida dissidentide jms. blogide lehekülgedelt. Mingit head sõnumit sealt ei koida. Nii et meie parteieliidi poolt mitmed rahva kallal korraldatud vägitükid kahvatuvad tolle musta stsenaariumi ees.
Jaanipäevast kaugemale mõtet suunata pole ju põhjustki. Elagem siis päevake korraga.
Ja nii rõõmsalt kui vähegi võimalik.
Jätkake postiivseil laineil.
Jätkuvalt teie Neemo E. Poldre
kel kaotada pole suurt midagi.