EestiPoiss

rõõmsa näo ning terve nahaga- tänu oma Liizale, tagasi kodus ongi.
Ja tänab õnne,et mu kainel autusohvril na pikk tööpäev oli,et mu k.20.15 veel otsapeale haaras.
Kui olin tema ootamise aega parajaks timmides Wrap,i baaris glögiga maiustanud.
Linnas liikumine libedaga pole muud kui üks kuntskopp kehaharjutus,
kui lumekirme all jääkiht ning sul varuks poolteist koiba.Aga mitte see pole oluline.
Hoopiski teema on,et soome nooruk Oula Silvennoinen oli arhiivides tustides kirjutanud doktoritööna Soome ja Saksa julgeolekupolitsei koostööst sõja eel ja ajal ning vormistanud oma doktoritöö elik selle stoori kenasti ka raamatuks "Salajased relvavennad".Täissaali ajaloohuviliste ja veteranide ees esines ka Küllo Arjakas,kes juhatas teema sisse ning pajatas,et oleks huvitav tutvuda läbi taolise uurimuse ka arhiivimaterjalidega mis vestavad Gestapo ja NKVD koostööst -paljud tahaks lugeda raamatut, mis pajatab kahe kurjategija ühteheitmisest sõja eel. Ja siit pärinebki mul kohapeal sündinud hea mõte: ajakirjandusliku uurimuse raames ise seda üritada teha, murdes läbi punavene arhiive kaitsvaist tõkkeist. Aga raha,raha on vaja.Sest vene tsinovnikuid äraostmata seda mõtet teostada ju päris võimatu. FSB lõvid valvaksid Moskva ja Piiteri arhiivikeldrite rauduksi lausa murdjakoertena.
Minusugune lonkur-uurija peaks jumalteabkelleks maskeeruma,et neid ära petta.
Stop! Aga on ju olemas ka ausad vene inimesed,teisitimõtlejad!
Soome instituudi raamatuesitlusel just räägiti enne autori sõnavõttu ühest KGB arhivaar Mitrohhinist, kes kakskümmend aastat julgeoleku dokumendihoidlas töötades võttis iga nädal töö koju kaasa:tassis koopiad põnevaist, huvipakkuvaist asjust endale suvilasse,toppis kilumannerguisse peitu ja säilitas.Siis, murdmatu liidu lagunedes,marssis ühes Balti riigis mikihiiremaa saatkonda ja tegi pakkumise. Suurriigi esinduse töötajad ei mõistnud diili tähtsust ega mehe ainulaadsust ja lõid ta ukse taha kui tuppateinud kassi. Mispeale Mitrohhin ei nutnud ega kurvastanud,vaid sammus otsejoones brittide manu.
Kes tänumeeles pakutust kinni haarasid.
Ja nüüd on ka eesti keeles avaldatud raamat "Mitrohhini arhiiv".Ent minu värvikirev elutee sisaldab ka seika,kui olin lubanud semu Teimanni Ennule,Autoteeninduse ekspertiisibüroo juhatajale,et muretsen Moskva autotehasest tema büroole salastatud joonised uue Moskvitchi kere punktkeevisliidete kohta.Et avariijärgselt saaks büroo hinnata autokere taastamistööde keerukust ja maksumust.Olin nii julge,et võtsin tema büroo eksperdi Moskvasse kaasa,tegime tuuri
Leninliku Komsomoli nim.autotehases ning võlusin need joonised isegi välja.Pärast seda kui turvameeste lauaülem oli üldse keelanud meil konstruktorite hoones ringiliikumise(?) tabasin koridori peal täidlase venelanna,sõbraliku naise parimais aastais.
Kes mu mure ära kuulas ning käis kusagil ära ja tuli mapitäie paberitega tagasi. Palju ma teile võlgnen,pärisin kohmetunult. Oh,pole midagi vaja:ma suvitan juba aastaid Viitnal toredas eesti peres.Ja nemad on mulle aastatega kõik ette ära maksnudki!
Kindlasti tekkis teil küsimus:miks oli äsja tootmisseläinud 2141 Aleko automudeli ehitusjoonised salastatud?
Ma usun,et pelgalt seepärast,et nood olid julmalt maha viksitud äravahetamiseni sarnase kerega autolt nimega Talbot.
Isegi seevõrra,et mul tekkis mõte osta originaalauto Soomest Simo abiga ning kuna kehtis mitmetuhanderublane tollimaks,osta siit ka Mosse dokustaadid ja regnumbrid ning hakata Maarjamaal selle autoga põristama,olles enne kinnitanud kerele kõik Mosse regaalid-tunnusmärgid.
Ja kui ilukilbid kah venepärasteks sättida ei tunneks keegi äragi, et see pole Mosse. Põhinali oli aga selles, et tehnoülevaatused tegi tuttav ment RAI templiga kui sul oli "rebane" elik kümnekas
tehnopassi kaante vahel...
Kuidas see kõlaski:kui mu elu oleks film,oleks see lastele keelatud.
Elage kah nii,et pärast poleks piinavalt valus!
Parimatega
teie
Neemo E. Poldre