panen käe südamele ja väidan,et siin, endise tsaaririigi sopikese päikeselise või enamasti hiirhalli taeva all toksivad oma õnne otsida samasugused mehikesed.Kui sõpruse pärast Viru Aabramiga näpud sahtlivahele jätnud vunts otsis enda meeskonda asepresidenti,oleks mina justsamuti liimpaberile astunud.Sest mu hea noorpõlvesemu E.T. küll kahtles-kõhkles kas ametipost vastu võtta.Tunnistades ausalt et ei tea rahandusest mitte kui midagi.Talle vastati,et ongi hea kui ei tea,hoiad vaid õigel ajal suu kinni.No sellise jutu peale olnuks minagi kõpsti varmalt kõrgepalgalise posti otsas,kus päevatööks kohvitamine ja kärbsetapp. Napilt läks - oleks palju öeldud,sest ATMM pressikeskuse pealikule õnneks keegi pakkumist ei teinud.See,et sõbrake vaikimisvannet peab on igati õige,sest tema kolleeg Kaju sattus seletamatusse surmaavariisse ja teine kolleeg IT spets Tomson palgamõrvari kuuli ette.Kellele seda jama vaja,sestap mäletabki VEBfondi nõudele ka alla kirjutanud mees et ei mäleta midagi.
Õnneks mäletan mina seda kuidas Berit õppis Hiinas ja külastas mitmeid põnevaid ajaloolisi paikugi. Xian oli üks neist,mida näidati justsama History kanalil.Siit sai alguse kuulus siiditee.Lisaks imelisele ehitussaavutusele-müürid seest mullast,kustutamata lubjast ning kleepuvast riisipudingist,väljast kaetud põletatud tellistega. Elab siiditee ajalugu siin edasi.Maailma suurim tänini kenasti säilinud kaitserajatis on muinsuskaitsjate erilise hoole all-kõik vead parandatakse hoolikalt,sest 13,7 km pikkune Xiani linna ümbritsev müür on seda väärt.
Muljetasime juba siis skaipides.Lapsevanemaile oli see ekstrapõnev,sest oma tütreke viibib suures Hiinas ning suhtleb kollase rassi rahvaga täitsa vabalt.
Aga täna on vaat et sama keiss Luksemburgiga.Õnneks näeme väikese printsessi Anna sirgumist ja saame kaasa elada lapsepõlve muretutele mängudele.See mis kuuvahetuse aegu ees, on mängust kaugel.Me naabripere noored kaksikutevanemad sõidavad täislastis autoga Euroopasse,et seal pesitsev pere saaks kätte kogu staffi mis reisivalmis pandud.Minul kui suurel muretsejal kaks põhimuret-kas autoviijad, noored sohvrid ikka märkavad ligi tuhandekilomeetrisel matkal ööbimispeatust teha Olen ju kutselise autojuhina pikal teel lausa kahel korral roolis lausa magama uinunud.Kord puhkepeatuseta reisil Moskvast Tallinna. Teine kord siis kui sõitsinTamperest tulles läbi Leningradi kohe Tallinna peale.
Ja teine mure-kas suudetakse asjad nii pakkida et nad sõidul üksteise vastu hõõrdudes ei rikuks tavaari ega auto salongisisu.
Endast sõitjat kahjuks pole juba üle kümne aasta.Ning vannitoas peeglisse vaadates ehmun,et saatus lausa irvitab näkku. Kogu mu murekoorem külgehaagitud parandamatute tõvede näol on justkui koonule salvestatud. Olin tõega kurb kui telepurgist nägin kuidas sohvrid võistlesid liberajal tuletõrjeautode roolis. Pärast harjutusringi ning hea terviseseisundi korral oleksin vast esikolmikule konkurentsi pakkunud.Minu ZIL- 157, see suur pritsuauto, õpetas kolme aastaga ikka sõitma küll.Meenub kuidas võistlesin Volga klassis ametiautode vigursõidus Linnu tee parklas ning ülekaalukalt võitsin.Sest teistel meie ministeeriumi lauaülematel polnud taolist backgroundi, ega ilmselt ABCDE kategooria juhilubegi. Pojad Joel ja Jens olid vaimustuses ning nõretasid õnnest,et isa pälvis esimese auhinna nende jaoks nii põneval võistlusel.
Elu elatud, muljed ja mälestused jäänud, tõdeb teie
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment