juhtub ka selliseid, mil on põhjust ja võimalust oma kodusest talvitumispaigast pääseda, minna inimeste sekka.Täna näiteks olime kutsutud laupäevaõhtut veetma Moonisse, vennakese Heiki ja tema kaasa Marju poole.Mõlemad on võrratud kokad.Meie nädalalõpu-kohtumised Liisa isamajas ei möödu kunagi ilma hõrgutisteta,mida lahke pererahvas oma õdusas köögis innukalt ja andunult valmistab.Laudaistumise eel libistame tavaliselt head punaveini, mis koos toiduvalmistamise aroomidega ergutab maitsemeeli ja loob sobiva õhkkonna.
Tänagi läks sama rada.Algul gintoonik starterikst e. tervituskoksiks.Seejärel piisavalt punast veini söömaajaks, pärast pitsike kohvi enne teeleasumist. Nii see maailma rahvaste esikoht alkomanustamises kinnistub.Taskuteatmik Economist kinnitab, et Eestis müüakse enim alkoholi inimese kohta-118,4 liitrit per kärss.Teist-kolmandat kohta jagavad Saksamaa ja Soome.Austraaliale järgnevad vahva sõduri Sveijki kaasmaalased.Kes tulid alles viiendaks, kuigi mullu olid paremal positsioonil.
Peab tunnistama,et meid koju toimetanud Reval takso juht Blok oli eakas ning korrektne sohver.Arve mahtus terve mõistuse piiridesse ning vestlus sujus nagu vanade sõprade vahel.Liisale ei meeldi kui ma roolihoidjaga vestlusse laskun.Aga mulle kui kunagisele sohvrile ei meeldi kõrgid inimesed,kes autojuhis vaid teenindajat näevad ning vastavalt käituvad.Familiaarsused loomulikult ei sobi kuid sundimatu conversation on igati omal kohal moarust.
Mida kõike ma teeks kui oleks suti noorem ning poole tervem,mõtlen tihti.Kui näen midagi innustavat, suisa loomingulist.Nagu täna, kui teler näitas Ugandasse puudega noorukitele kohviku rajanud eesti näitsikut.Kes oli suutnud murda sealse eelarvamuse et invaliidina sündinu on ühiskonnas võõrkeha,kes tuleks silma alt ära peita. Heade toetajate abil pani noor daam Siisi Saetalu püsti kohviku,mis püsib vaegurite najal ning nüüd tuleb juba ise toime enda majandamisega. Ju on minu invaliidsus see, mis viib mõtted samale lainele.Miks mitte olla abiks noortele inimestele,kel teine nahavärv, kuid samuti kurb saatus.Terve ja tööealisena poleks taoline mõte saanud tekkidagi, sest aina oli tegemist nii siin kui seal, eriti seal. Müts maha inimeste ees, kes osanud märgata mida vaja ning surunud maha oma ego, et õnnetukestel kergem oleks.Lisaks on sealmaal minugi tarvis hulga soojem ning tervislikum kliima, mõtlen ma endamisi.Sest pidevad kurgumandlipõletikud jätnud oma jälje mu organismi,selles pole kahtlustki.Kuna Ukraina kuiv kliima soosis mu sageli haige neelu funktsioone,polnud mingit võimalustki veeta kevadel ja sügisel oma paari nädalakest laatsareti linade vahel. Nagu ma 1966 nekrutirongile minnes, kolmeaastase armeeteenistuse eel pisarais emale lohutuseks lubasin....
Endal küll selline tunne,et pole teada,kas kodumaad ja isa-ema ning õekestki üldse enam näen.Liigagi tihti saabusid sõdurpoisid tagasi kodumaile tinakirstus, mida oli keelatud matuse eel lahti võtta..
Sellised minevikumälestused siis,märgib teie
ellujäänud paadikapten Neemo E Poldre.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment