EestiPoiss

siin rõõmuga sedastab,et märtsikuu lausa lõpusirgele jõudnud on.Ja homme kevadki uksele koputamas.Tunnen taas,et minu aeg(suvi) päris lähedal on.Kuigi sügisel sündinuna ei mõista ma mitte üks tera noid,kes surmalemääratud,kaduvat looduseilu nähes seda koolnueelset aastaaega oma lemmikuks peavad ning seda ka tunnistada julgevad.Pildi peal ja koduaknast kaedes,isegi autoaknast võib sügis ju imekaunis tunduda kuid asjasse süüvides pole ta seda mitte.Kaunist ,kuiva ja merelähedast seenemetsa küll naudin,olgu Lahemaal, Leesil või Hiiumaalgi,kuid ei enamat.Viinakuu kõlbab nime poolest tarvitada küll,sest piirituse-segamise -päevi /vihmast ja tormlevat ilma /siis päris ohtralt jagub...
See täna vähetuntud termin on pärit mu armeepäevade järgsest ajast,mil
"pikendatud nädalavahetustel " Kiideval Ajakirjanike Liidu puhkebaasis sportlikku spinningupüüki harrastasime.Kus minu põhiosaks olid päramootorile bensiini hankimine ja paadijuhi-amet,olin ju päriselus toimetuse transpordiosakonna juhataja e autusohver.Paadi saime tänu kolleeg Valdur Telliskivi sen. tutvustele,kes Paldiski mnt vene mereväebaasi laost mingi mahakantud laevapäästepaadi leidis.Mida pärast Kiideva sadamakai ühisehitamist hoolega takutasime ja tõrvasime.Oli ju kalurikülas Kiideval Haapsalust tüki maad Lihula poole kogunisti üle poolesaja Tallinna asutuse-ettevõtte kalaspordibaasi.Mis tähendas Teatriühingu, Tuletõrjeühingu, Salvo jpt mereäärseid puhkemajakesi. Sest sarnaselt meie liidule olid teisedki pealinna asutused ostnud oma rahvale majakesed pluss kogu varustuse,mida nädalavahetustel hoolega pruugiti. Meie olime eelisolukorras,sest peatoimetaja Harald Haug oskas toimetuse tööd sedasi korraldada,et neljapäeva lõunast kolmekesi ikka startida võisime.Ning toimetaja oli rollis,mille kohta öeldi:kapten laevas-Jumal taevas ning tema ükski otsus edasikaebamisele ega vaidlustamisele ei kuulunud.
Olen lugenud,et mõnedki tuntud minuealised näitlejad,kes lavakasse ei pääsenud,leidsid tee teatrisse läbi lavatöölise-ameti.Mis pole sugugi paha: kui saad nuusutada oma ihalusmaailma õhku,on kutsumusega kohe asi klaarimast klaarim.Minu vedas ajakirjandusradadele toosama ihalus tolle ameti järele(mille kohta alles aastaid hiljem ühe eestiaegse ajalehesaba horoskoopi lugedes sain teada,mis vägi vedas rähnipoja puusse:minu kutsumuseks on advokaadi või ajakirjaniku amet(!?)Justnagu kuulus punase mainega tädi,Säde-nimelise lehe peatoimetaja Juta Renzer olen minagi alustanud oma kooli seinalehe toimetaja ametist.Ja kuna kapten laevas-Harald Haug kord ütles:Enno,sina oled suuremat palka väärt kui see pisku,mida autojuhile maksta saan.Ma ei taha seadust rikkuda ning sulle salaja palgalisa maksta,kuid hakka kirjutama,mees!Artiklite honorariga saan korvata niipalju,kui tahan/vajad.Mine Ernst Lauri juurde(ajakirja Küsimused ja Vastused peatoimetaja) ning otsi välja teemad millest tahaksid kirjutada.Tee lugu valmis ja too minu kätte(Haraldile allusid mõlemad toimetused),tema juhtida oli kogu väikese ajakirjandusmaja korruse töö.Leidsin mitugi põnevat teemat, kuid Kiideva metskaptenina-väikelaevajuhina (sellegi dokumendi hankisin tänu harrastusele,sest ühel hetkel hakati juhipabereid nõudma)sai mu ajakirjanduspõllule startimise teemaks laevahukkude ajalugu.Kust võttis noor mees julguse asuda ajalugu õppinute kõrvale oma kirjutisega?Panen selle nooruseuljuse arvele, sest nädal-paar raamatukogus istumist oli mu artikli hind. Pressiklubi sissemaks,kui soovite.Sest tõeline hind oli peatoimetaja kiitus pluss korralik honorar,mis üllatas ja ületas kõik mu ootused.Sa peaksid selle ameti peale jäämagi,mul siin üks kirjamehest osakonnajuhataja,kelle lood pean kõik lausa öösiti ümber kirjutama et neist midagi trükikõlblikku saaks,oli Haraldi lõppkommentaar.Mille järel asusin veelgi innukamalt lävima kolleegide Raivo Rammuse ja Henn-Kaarel Hellatiga sobilike teemade otsimise asjus. Kuna autoala oli mulle lausa sisse kasvanud,tulin mõttele pakkuda välja sarja kevadisi usutlusi Riikliku Autoinspektsiooni peameestega.Et Hellat Rumvolt tippjuhina ja Harri Taidre tema asetäitjana olid meelsasti pressiga lävivad,sõbralikud miilitsaohvitserid,polnud mul muretki rahvast huvitavate teemade nuputamisega,millest me ajakiri seni ridagi avaldanud polnud.Nii sündisid tehnoülevaatuste uute nõuete ja parasjagu päevakorrale kerkinud liiklusprobleemide kajastamise-intervjuud.No ei olnud mulle midagi lihtsamat kui neid üles tähendada.Võta vaid pastakas kätte ja lase need paberile,kõik lood olid mu peas vist juba olemaski.Üsna pea võtsin sõna juba Noorte Hääle Vöötraja rubriigis,mida toimetasid omaeealised noored ajakirjanikud Ivo Pilve ja Mati Laos.Aastal 1984,kui olin juba Õhtuleht-Vecerni Tallina tööstusosakonna korrespondendina kolm aastat töötanud, astusin Ajakirjanike Liitu.Kuhu tuli esitada promomapike oma avaldatud kirjatükkidest ning kahe soovitaja allkirjad.Minu soovitajaks said EAL juhatuse esimehe Elmar Nittimi asetäitja Harald Haug ning Õhtulehe päevauudiste osakonna juhataja,mu järgmine mentor Leo Randmaa.
Kellega koos töötasime hiljem ATMMi Pressikeskuses oma veerandsada aastat.Ja ei läinudki täide mu peatoimetaja,hea teise mentori Dengo kunagine hinnang - Enno,autoteemale üleminek on ühekülgsus !Vaid jäi peale minu,häbematu noore ajakirjaniku arvamus-ei,see on spetsialiseerumine!Sõbralikult me ikka vestlesime,kui pärast lahkumist Ajakirjandusmajas trehvasime ja sm Dengo alati heatahtlikult naeratades tervitas.Kahju,et alles pärast tema lahkumist märkasin Viivi Dengole, Õhtulehe keeletoimetajale öelda,kuiväga ma tema isa hindasin.Ning piiritult tänulik olen tema korraldatud ajakirjanduskooli eest.Mis aitas mul pärastises elus lahedalt läbi lüüa.Sest kuidas muidu osanuks ma ajalehe ihuüksi ninast sabani valmis teha kui Leo Randmaa ühel aastal tervelt kolmandiku ära oli.Kord haige,kord puhkusel ja toimetusetöö rahumeeli minu hooleks jättis.Lausa kt-ks vormistades.Tegin mõnu ja hoolega täpsust ja kakskeelsust ning asjatundlikkust nõudvat tööd,sain head palka ning tundsin rõõmu ja rahuldust.Ja kirjutan alla arvamusele,et inimene ei mõista,kui ta on õnnelik.Mina olin ega mõistnud.Ja hiljemgi,kui mu eelkäija Leivi šher partei käsul Arnold Rüütli juurde pressiesindajaks määrati ning minule Pressikeskuse peatoimetaja koht avanes.Juudi ametikoht nagu meil kuluaarides öeldi,sest enne šeri oli šehtman ja poleks uskunudki,et parteitu Poldre selle posti pärib.Aga ju ma siis oma tegutsemisega silma jäin.Ja kt kohal olin,täispalga ja -kohustustega,kuni Gorba Miku perestroika mu posti otsa tõstis.Kuidas? Pravda avaldas esiküljel uutmiseisa kirjutise,kus sedastati:" Ka parteitud seltsimehed võivad asja eest olla.Määrasime keskkonnaministriks Moskvasse parteitu seltsimehe-ja näete, tulebki kenasti toime!Kaadrireserv seega täiesti olemas-edutage julgesti parteitud seltsimehi!
Nädal pärast kirjutist määraski transpordiminister Garald Kruger mu kohale.Käskkirjaga.Kusjuures aastajagu hiljem kutsus mind ministriabi vakantseks jäänud ametisse.Pidasin oma (loomingu)vabadusest ja tööst seevõrra lugu,et keeldusin.Läbi otsitud ja naljaka põhjenduse:kui ametiautoks saan musta Volga, tulen.See aparaat oli ju staatusenäitaja !Ja teadsin,et ministeeriumi võimetelagi on piruka-Mosse.Sellise vastuse saingi ja teema kustus päevakorrast.Kuid pakkumise lisaks räägiti boonusestki:saad enda kätte autoostulubade ja korteriorderite jagamise !
Juudikalduvusi ma enda juures märganud pole,igasugu aferistid kah polnud lemmikud.Perel korter ja vabaturu-Lada olemas,elasin omavalitud ajakirjanikuelu rahumeeli edasi.Korraldasin teedemeestele pressiüritusi uute sildade ja maanteelõikude avamistel.Saades teedepealik Riimaa silmis sellise maine,et kutsus mind isegi koos mu pressikeskusega oma juurde tööle,lähetas Helsinki Via Baltika nõupidamisele.Kõik see oli märgatavalt huvitavam kui ministri ukse taga valvekoera ameti pidamine,mis teadupärast kellast kellani toimus.Aga hunti toidavad jalad.Ja mina tahtsin olla hästitoidetud ning vaba.
Millist õnne teilegi soovin.
teie Neemo E. Poldre