EestiPoiss

Kena kevadtalvehommikut! Hinges hea, helevalge õnnetunne-sest õrn lumekirme kõik päikese tehtud mustuse/sulalumejäägid ära vaibatanud.
Ja eilne ema keele päev õrna pitsitäie hundijalaveega Mooni Mammat õnnitledes ära märkida õnnestunud.Meretagusele maale jäi minemata,sest üks matkasell ei pääsenud reedest tööpäeva kokku kortsutama.Laupäeval startida ei pidanud paslikuks aga mo Liiza.Läkski vaid pool gruppi,kel oli vaja valdustele silm libistada enne Norra suusamatka.Kaunis ja päikeseline soojem kevadeaeg on uksele koputamas, küll jõuab.
Mälestusi heietades ja oma taadile mõeldes meenus eile üks tubli,toonase murdmatu liidu organisatsioon,kes oli kutsutud ellu lüpsmaks töörahva kenast okstraaditagusest paradiisist väljamaale "virelema" pääsenud nö kaaskodanikke,vabastamaks neid jubeda välisvaluuta ränkraskest taagast. Sest näit.siseriigis oli valuuta omamine kuulutatud kuriteoks (!?) Küsiks sm.Indrek Toomelt,tänaselt lugupeet kinnisvaraärimehelt,kuidas hindab seda möödanikuseadust toonaste komnoorte ideoloogiline juht, vaimne isa?
Igastahes oli kuidas oli,aga välismaa sugulased said mingil ajal (vist sitaste seitsmekümnendate lõpust alates) täiesti ametlikult teha oma siinseile sugulastele hinnalisi kingitusi,esijoones autosid.Rikkamad muidugi alla Volga ei üritanudki.Klassivend Jaanuse vanaonu Canadast kinkis perele,kes punaste käes pantvangis,nn eksport Mosse 412 --tumesinise, nö sisemaale mittemüüdava variandi: topeltesituledega kihvti aparaadi,mispeale Jaanus pidi kinkima oma munaZapika järgmise astme sugulastele Türile,et sedasi nemadki ratastele pääseks.Ja siis küsis Pariisi Hilda,isa õde,mu taadilt,kas tedagi huvitaks üks autoke,mis Prantsusmaalt Moskvasse Vnešposõltorgile kinni makstaks?Tagasihoidliku mehena ning Pariisis üksi, omaenese pereta elava õe varanduslikku seisu tundmata järgnes pärast family meetingut karm otsus: saame/julgeme küsida vaid pisikest ZAZ-968,sest me vanake M- 401 polnud kah eriti kogukas relv ning isal suurema auto kogemuski puudus.Mina otsustajate ringis suuremat hääleõigust ei omanud,muidu võrdlenuks ma hinnakirja numbreid eri markide vahel ja mõelnuks kestvama mootoriga autokese pääle.Ent kuna Hilda-tädil Pariisis elu jätkus,polnudki meist ilus vanema daami säästukarbi kallale kippuda. Täna on küll klaar,kuidas ta eluaegne pere,kus proua kõik võõrsilelatud aastakümned eluaegse koduõpetajanna-babysitteri ametis veetnud,tema elus teenitud rahale pärast surma käpa peale sättis, tädi arvelt meie pereliikmeile lubatud ca 300-400 tuhande kr. suuruse päranduse aplalt oma konnasöömise-menüü katteks sahistas. Kuigi nö kasutütar Anne veel mõni aastagi pärast tädi matuseid Annikalt küsis,kas ta Pariisis elav poeg on meile raha üle kandnud!? Eks otsi tuult ülisuurtelt viinamarjaistanduste-väljadelt.Sest pereisa oli suuremat sorti istandusteomanik ,laps ja lapselapski suure raha ja laia eluga harjunud... Annan endale aru,et mittemiski ei sunni neid vabatahtlikult, neile otsese kohustuseta süllelangenud rahast loobuma.Ja et minugi peret täna alla poole miljoni suurune summake ei aitaks mitte kuhugi.Ja et tädike tegi puhta valesti,kui mõtteist testamendini ei jõudnud.Inimesi liigselt usaldades.
Aga kingitud autole järele sõites me isaga endi teadmisi õhkjahutusega autodest mitte ei usaldanud.Ning lähima spetsialisti: klassivend Jaanuse kaasa haarasime.Kojutulnud teade ütles,et meil autoladudest valida on kas Minski või Riia osakond.Valisime viimase,sest ikkagi lähim.Kohale jõudes avastasime hirmuga,et zapkinite poolel terve väli potisisiniste nö seebikarp-zapkinitega kirjatud/kaetud oli.Ja selle mere keskel imearmas helehall üksi seisab.Automüüja vaatas meid kurjalt,kui oma silmad tollele liimisime. Vaid pudel Vana Tallinna tegi ta pilgu leebemaks,kuna ampulli ulatades hallile osutasime.Selgus ka pahase pilgu põhjus:pooled autodest ei läinud ju üldse käimagi.Tüki rassimise järel olime lõpuks rajanud väljapääsutee vabadusse me ihaldatule.Potisinisega poleks julenud koju tullagi!
Ent samas selgus teinegi jama:mootorit käivitades tekkis kole klõbin,mis oli märguandeks,et nookuri kontramutter pealt kadunud on.Me mossis nägusid nähes ja januselt kõrisõlma vonksutades tuli mehike kohe rutusel sammul tagasi tööriistakastiga,keris klapikambri kaane maha ning napi veerandtunniga oli jõualllikas õiges hääles.Jaanusest oli ikkagi abi-tema teadis,et lauluõliga saab autokaubale libestit tekitada.
Kui tõin kümme aastat hiljem oma peatoimetaja asetäitjale Igorile Minskist sarnase Pariisi-zapkini,olin juba ise proff.Tallinnas,auto garantiiesindusse Veerenni Autoservicesse vuhisesime,sest väändunud paralleelvarras laskis esisillal nosida vasaku esirehvi serva.Garantiimeister, ukrainlane porises: ise lõhute auto ära,sõita ei oska,siis tulete siia nutma.Ma ei oskagi sõita ja pole juhiluba,kasutan spetsialisti,kinnitas ülikonnastatud ja lipsuga Igor talle soliidselt.Triiksärgi ja lipsuga olin minagi,kes tasakaalukalt väitsin: sõitsin Minskist Tallinna piki peamagistraali,kui tõesti roolivarras kõver sõidust,oleks peal kraaviskäigu-kraapeidKui aga trossijälg,on autot rongi kaubaplatvormile tõstes olnud tross vales kohas...veendunud hääletoonile lisaks tõstsin ülemuse lauajala juurde White Horse Whiskey pudelisse villitud argumendid.Kohe pärast üle lauaserva haruldase kingituse peale pilgusaatmist telliti töökojast meister,kes sai korralduse auto kähku üle kontrollida ja kõik meie e. "seltsimeeste" palved/soovid täita!No ei neid rohkem oldki ning teenindusest välja sõites vaatas Igor mulle suurenenud aupaklikkusega otsa ja küsis vaid:Kust sa teadsid,et asjad niimoodu paika loksuvad?Vaid autokauge ebanõukogulik inimene oskab sedasi küsida, mõtlesin.Aga ei öelnud.Ja kui Hilda mõni aasta hiljem kodumaad/meid väisates oma kingitusega sõitma viidi,porises pahaselt:On ikka venelased!Päris auto raha võtsid,aga andsid sellise... putuka!
Mina aga ütlen:kena päevajätku kõigile!
Parimat!
teie Neemo E. Poldre
autoküsimuste lahendaja,
elukunstnik.