EestiPoiss

Hellou,hyvät herrat ja rouvat!Avastasin Luigepoju Expressenist oma 2000.a. kliendiklubi liikme,Pika Jala restorani püsikliendikaarti omaniku Marika Varganova foto ja stoori tema uuest elukesest me uues keskuses elik Bruxelles,is.Kus südi noor daam Toompealt,kunagisest Euroliidu Eesti kontorist nüüd suure liitriigi osariikide hinnalise kinnisvaraga (otsing ja haldamine jms)tegeleb pluss uut spordiala nimega "jahujooks" harrastab. Esimene rühm (jänesed) silkavad linnas ringi ja poetavad tänavanurkadele mingeid jahuplönne,mida peab siis see teine rühmake (jahikoerad) leidma, välja nuuskima.
Kogu selle jahumise mõte on pakkuda sotsiaalset lävimist.Väidetavalt on neil ülemaailmne katusorganisatsioon Hash House Harriers (tegutseb 183 riigis).Kampa võetakse kõik,kel huumorimeelt.No seda laenama pole mul eluaeg old vaja minna.Tervisetõendit ei nõuta(joosta ma ju ei saaks) innustab see,et sörgile/jooksule järgneb meeleolukas koosviibimine(!?) Vat see mulle meeldibki , eriti pärast mu äsjast koduekspertiisi:bourboni väärt maitseomaduste hindamist viis-plussi pääle.Ja kuna palatiarst dr.Hille Leht on öelnud:kui tekib himu,lahenda,aga pigem teravat!Nii et vastavalt tohtri ettekirjutustele peaksin minagi kuuluma lisaks oma Unic-klubile tollesse teisegi, nimega"a drinking club with a running problem"?
Näete nüüd,kui lihtne oli kellelgi olla esirinnas mingi idee/ettepaneku turuletoomisel.Kõik need meelelahutustrikid Võta või jäta,Reisile Sinuga, Rooside sõda,Robinsonid ja sajad teised vigurid võiks ja peakski sündima siinsamas, me armsas maanurgas.Selmet käia välja pappi kogu maailma huijaritele ostmaks litsentse,mänguõigusi.No mis meil siis viga,inimesed armsad, et korralikku ringijooksmise ja purjujoomise-mängugi genereerida ei suuda? Kas oleme tõesti sellised jahupead,kellest kerge vihmasabin kohe tainapea vormistab?
Mõni remargike kõrtsitööst ja kliendiklubist,mille mõtlesin välja,kui olin osutunud edukalt kandideerinuks väikese trahteri, EW presindent Pätsi kunagisse hobusetalli rajatud 36-kohalise Pika Jala restorani pii-err onkliks, suhtejuhiks, kõneisikuks või mainosmanageriks-kuidas soovite. Igatahes seda ametit ca.aastajagu ML autotoimetajatöö kõrvalt innukalt pidades,tasuta lõunaid kaifides ja üha uusi tempe nuputades: otsepostitus meie muutuva menüüga reisibüroodele, kes incoming-turistidega tegelesid; pealinna suurhotellide vastuvõtuosakondade töötajatele proovilõunate pakkumised,misjärel nad meie resto flaiereid oma visitoridele jagasid; matkabussijuhtide ja pealinna giidide moosimised;meie gourmeetoitu hindavate ümberkaudsete firmade töötajate teavitamine ja neile omanuputatud ning ka soodsalt tellitud kliendikaartide jagamine. Stiilipidude ja teemaõhtute korraldamine jms.Põhiklientuuri moodustas next door rahvas SF saatkonnast,kelleta see kohake läinuks uppi juba esimesel avamisnädalal.Hommikused õlled tublide meeste-soomlastest saatkonnapeaparandajate- tolmavaisse kurkudesse tõid me nappi päevakassasse algse sissejuhatuse,lõunaroad andsid tublit lisa.Ka linna taksojuhid said boonust,kui olid ülelaheturiste sööma toonud.Peakokk oli soomlane,kel paarikümneaastane tubli kogemus Vahemeremaade söögikohtadest ja ristluslaevadelt.Tapani e. Tapsa oli küll omal alal täielik proff,tipp.Kuid vahel tundus,et perfektselt nooti tundev majandusmees tema kõrval oleks hädavajalik.Sest ettekandjapiigad olid sunnitud tihti koos baardaamiga raha valvama,kui meil palgapäev ligidal.Ning suuremaid kupüüre mündisahtli alla peitma,et endi ja minugi palgarahad varjul oleks. Sest nii õllevaatide kui alkoholi ja toidukraami rahadki tulid peoga võttes samast kassasahtlist...Mingit rahareservi meil polnud,kuigi kohakese kuu üür võrdus paari päeva sissetulekuga.Omanikust/rentnikust noorhärral oli kombeks tulla lõunale koos kahe autotäie sõpsidega ja minu silm küll kunagi arve tasumise hetke ei tabanud.Peremehe külalised,noh.Kui sel Kalevil mõte tuli,astus kah kassa ligi ja korjas pihutäie krabisevaid.No sellist väärt trahterit peaks või isegi.
Ettevõtlikkuse puudumise taha see asi vist jääbki. Küll aga jagus innovatiivset lähenemist neil,kes mulluse parima uudisloo ja selle autori tuvastasid.EPLi piiga Kadri Ibrus oli kirjutanud superuudise sellest,kuidas ministriproua Maripuue oli puudega inimesi tillitanud neid invapensionist ilma jättes.Tore uudis küll,mis peapreemiat väärt(?)Pead ikka ränga vaimupuudega olema,kui sellist "uudist "kiitma kukud ! Aga noh,inimesi on igasuguseid...
Olge terved-ja kandke ikka hoolt oma vaimse tervise eest.Lauldakse küll,et noorus ei tule iial tagasi.Aga mõistus?
Heippa-hei!
väsimatult ja endiselt teie
Neemo E.Poldre