poodlemispühakojas möödus meil Mimmiliisaga kui linnutiivul.Kui ausalt kõik ära rääkida,siis terve päevake muidugi loojakarja ei läinud,sest pika vedruga inimesed ei käivitu enne keskpäeva.Ehk kell 13 tegime esimese sisseostu Sebastiani talvejope näol, pärast sai omale jope veel Patrik ning vast seejärel mõlemad mehed ka soojad talvepüksid millega hea viibida aastavahetuse aegu Ylläse mäel Soomemaal kusagil laplaste kodukandis,kuhu mind,soojalembest, ei vea külmal ajal ka kolme paari härgadega mitte.Sest mis viga talvisel aal oma soojas pesas peesitada. Oma pesakeses ei viibi ka nüüd, puhkepäeval, poodlemishimuline normaaleestlane küll mitte, sest meil Euroopa vingeimaid kaubanduspindade ruutmeetrite varu...kaks ruutu iga kodaniku kohta,väidab statistika.Nii ongi raske leida parkimiskohta autole kui puhkepäeval ostureisile suundud.No ei läheks me mitte just nüüd, väitis me kambake ka poodides turnides ja seda ostumöllu kaedes, aga hetkel polnud valikut.Kombe kohaselt läksin pojukestega jäätisebaari,kus noorsandid valisid eri maitsega külmmagusat ja olid väga rahul nagu mitmelgi varasemal korral.Jäätisemaius kõhus,märkasime seinal suurt ajanäitajat.Mina kohe uurima,kas koolipoisid kella tunnevad.No oli 16.10, Patrik arvas et on suisa kaks aga Sebastian uuris teraselt ning kinnitas kiirustamata et on neli.Mina kommenteerisin ,et kooliski ei peaks pikem vend katsuma olla esimene kiire vastaja,vaid mõelgu vähe ning vaadaku terasemalt.Justnagu mängus Me armastame Eestit, arvas seepeale kõnetatu-sealgi tuleb hoolikalt mõelda enne vastamist...Pärast diskuteerisime veel teemal,kuidas toimuks meie remonditud majaosa avamispidu kui see päev kord koidab.Lindilõikamise järel mindaks dushi alla,seejärel tualetti...tolle viimase seiga serveeris naerukil Mimmiliisa, kes sekkus dzigittide vestlusse, mis Gruusias olnuks täiesti lubamatu toiming ehk tegu. Ent tänane õhtusöök oligi juba kui avamispeo peaprooviks-kalamarjale hapukoore ja sibula ning pliinidega lisandus lonksuke Torrese päikeselist vedelikku.10 years brandy kes veel ei teadnud. Praegu aga uudistan PM Arterist oma nö teise tütre Liisi Lille, Beriti klassiõe kaunist kodu vanalinna serval, Ain-Ervin Mere nimelisel puiesteel.Too viimane versioon mere äärde suunduva puiestee nimest kerkis esile stagna-ajal kui Ervin Viksi kohtuprotsess laineid lõi.Mõlemad härrased löönud pärast punaste veretööd teise röövliga punti, hakanud esimeste käsilasi saatma sinna kuhu kommunistid kümneid tuhandeid rahumeelseid eestlasi suunasid kui meile tankidega turismireisile tulid.Väidetavalt meie endi kutsel ja vabal tahtel, muide. Sest miks peaks eestlane soovima elada omas rahvusriigis, oma sinimustvalge lipu all ning oma raha, politsei ja sõjaväega, ilma kommunistliku partei suunava ja juhtiva käeta.
Sellise totruse sisendamist kuulsite teie
ja aastaid ka paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment