sai täna jätku Saarbrückenis, sadakond kilomeetrit Luksemburgist kuhu lendas ema Berit kiirtee kohal oma euro viiekümnega kui kihutajaterivi lubas.Hommikuseks sünnipäevatervituseks maandus keegi südamlik hallhaigur kõrvalmaja korstnale, hetk hiljem istutas end katuse unkaakna katusele ning sai minult,piibusõbralt, hüüdnimeks unkakull.Pühendasin varahommikusele linnukesele ka luuletuse,mille leiab uudishimulik lugeja mu blogist kunagi edaspidi.Naaskem nüüd Saarbrückeni linnakesse,kus lonkav vanaonu istutati Manhattani-nimelisse tänavaääre kohvikusse, kus pakuti küll head saksa õlut,kuid hoiti kokku jalavaeva soolaubade ja/või -pähklite tassimise pealt.
Nii kolisingi kahetsustundeta naabrite manu restorani Kartoffel, kus pidi saama süüa nagu vanaema juures. Maitsev lõhepüreesupp seda ka kinnitas kuid coctaili serveerungiga jäädi hätta.Iceland-joogi tarvis polnud majas greibimahla varjugi nagu ka mu vanaemal,ent Violetta-drink sai siiski tehtud, kuna just traubensaft lubas teha homodelegi meelepärase lillavärvilise alkojoogi.Linnatuurilt naasnud reisiseltskond konvoeeris vanaonu luksimasse söögimajja,kus praeportsjonid olid pürjelite väärilised. Meie jaks neist igatahes üle ei käinud, ka arve number oli täiesti söödav. Koju jõudsime koos pimedusega ning nüüd maitseme himukalt seda prantsuspärast õunakooki,mis on Beriti spetsialiteet.Kõrvale libistame taas teravat,sest kuidas astud kaine pilguga unenägude maale.Hoidku Taevaisa et keegi meid sedasi siin näeks
sedastab kergelt kaine,kuid mitte üldsegi kürb
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment