Nii võiksin Oja Petsi parafraseerida pärast äsjalõppenud suuri pidustusi siin Euroopa superrikkurite maal,kus minagi otsustasin pista varba uksevahele soetades mõned Euromillions,i piletid.Sest kaua sa kannatad rikaste naeru ja loed meie meediast,et mituteist miljuuni jälle võidetud...seal kusagil kaugel. Kus viibin nüüd minagi et jätta uks valla oma õnnele ostes mõned piletid. Kympine eurotäht pole ju teabmis jube väljaminek kui elu nõuab siin suuremaid.
Tänagi investeerisime poja sünnipäevakingitusse ning väljamaa maiustustesse, mida pakkuda muljete jahile tulnuile kui me kord kodumail tagasi.Antiigipoe binoklid jätsin heaga rahule,sest aeg kiirustas takka,pealegi polnud need kolm sugugi innustava välimusega. Jeesukese vaskkuju ristilelööduna jäi küll ostmata mitmel põhjusel. Esmalt seetõttu et olen siiski veendunult auto- mitte ristiusku.Jäägu midagi ka järgmiseks korraks, rahustan ma end.Seniks tükin luuleradadele.
HALLHAIGUR KUI PURIKAS
Minu,6.oktoobri lapse, 66. sünni päeva puhul
maandus täna hommikul naabermaja korstnal
kopsakas hallhaigur,ise terve kui purrikas kuid üleni hall
nagu vaeguri kulupea mida nähti tosin päeva
siin Luxembourgis ja lähiriikides,kusiganes liikusin.
Kel vähegi viitsimist võis näha lonkavat pässi isegi
eile Saarbrückenis kui väljusin restoranist seltskonnaga
kus polnud ei konna ega hallhaigrut
ainult mina, see üleni hall ja veidi haige sünnipäevalaps.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment