Paslik oleks kirjeldada emotsioone,mida kogesin eilsel osalemisel liikluses trassil Hiiult kodumaja eest Kurtnale, kuhu sõidutasin talvehoiule oma mänguauto, Simo viiesajakuubikulise diisli ning mille kohta ootan otsust kuu keskpaigaks.No oli naljakas ühe käega rooli taga toimetada, ent tundsin end ikka turvalisemalt kui äsja äraantud Vitaras, mille 2,4 liitrine mootor on vaeguri käes hirmus püss ja läheks kähku käest ära kui tee veits kurvilisem kui Tagadi vaheline. Saateautost ja Rünnost sõidukis nimega Grand Voyager oli nii palju abi et tundsin end esimesel katsesõidul täesti turvaliselt. Putuka kiirusemõõdikule sain ma suurema pingutusega numbriks 59 km/h mis polnudki paha tulemus. Klubivennad kogunesid kohe kambakesi uudistama,millega konnasööjad hakkama saanud. Imeks pandi põigiti asetet radikat,variaatorkäigukasti ning imetillukest, murutraktori häält tegevat diiselmootoritki. Esilogarid olevat tarvilised ning varuratas vajaks saba alt ärakoristamist, muud vigadust kutid ei leidnudki.Lubasid malli võtta ja kevadeks me vanasõidukitöökojas teisegi taolise valmis toksida... No küll oli sinna halli pargitud igasugust liikuvat staffi, ka viis-kuus täiesti korralikku tänapäevast sõiduriista, mida rikkamad inimesed lihtsalt varuks hoiavad selmet rahaks teha.Aga nüüd mõni sõna emotsioonidest-oli üpris tore iseseisvalt piki maanteed vurada, aegajalt taganttulijate möödalasuks asfaldiserva põigates.Liikluskindlustus ja regnumber olid küll soomlase omad, aga meil ju ühine suur liit, nii et mis tost.
Viimase mohikaanlasena ma end tunnengi kui tuuman seda,et polnud miskit kindlustusterrorit kui mu koduaias köögiakna all seisid reas kolm Soomest toodud sõiduautot ning hommikul käivitasin selle, mille paaki rohkem va vedelat õhtust jäänud.Saab,Mazda või Fiat sobisid aina,kuni polnud reas Mersut või Opelit. BMW tuli hiljem Saksamaalt ja otse Mimmiliisale.Grupivend Ago oli käinud seal ärireisil ning ma,p teagid palju mees minu pealt teenis.Mina igatahes müüsin oma autoaiast täiesti soodushindadega sest aina oli vaja ülelaheriiki järgmisele autole järele sõita.
Hea oli ka see et kunagi polnud talverehvide käsku kuna enamusel polnud taolisi kunagi olnudki.Ma rabasin alati autoga talvesussid kaasa kui neis vähegi söödavad naelad alles olid.Kord haarasin oma Mimmiliisale isegi täiesti uutel Nokia naastrehvidel veereva beezi Lada 2105.Mille Simppa vahetas hiljem välja Horch 850 BL vastu, sest vanasõidukiarmastus võttis võimust.
Jah,olid ajad. Meenub ka Belesta-päevade kolleeg, hüüdnimega dr.Ulman, kel oli meie tarvis alati varuks hea lohutus-ÄRKATE HOMMIKUL JA KUSAGILT EI VALUTA, ÄRGE MURETSEGE -TE OLETE SURNUD....See meenub mulle nüüd aina kui kusagilt väike valu piinab.
Remargipojuke.Heameel on juhuslikust avastusest-keegi internetistuhnija oli mu blogist leidnud muljed mu käigust Lõuna-Korea pastori J. Rock Lee improviseerit palvetundi Saku Suurhalli.
Eile hilisõhtul, pärast suurepärast saadet Su nägu kõlab tuttavalt suundusin internetti, kus tõdesin taaskord, et eestlane, mu kaasmaalane on patoloogiline viriseja. Uskuge ehk mitte, polnud ühtki kiitvat hinnangut leida, kusjuures saade oli harukordselt hea ja täisväärtuslik, meie parim saatejuht Mart Sander erakordselt sõnakas/vaimukas.Paroodiad kah kõik rohkem kui tasemel, iga detailiga suurt vaeva nähtud jne.
Punktipaneku juures üllatab teid 1016 isikuga oma Geni sugupuus kaasa toksiv
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment