pean ma tõdema siin Luksemburgis. Nad püstitavad endile kummalisi tõkkeid et seejärel hakata neid ületama.Kui soovite,tooge näiteid oma eelmisest elust murdmatus liidus,kus kodaniku elu tihti vaid raskustest koosneski.Neist ülesaamine nõudis nutikust ning enesearendamist,mängureeglite ja nippide tundmist.Mis oli loomingulisele inimesele igati jõukohane,tavajobule aga valmistas raskusi.
Siinkandis on näiteks tõstatatud probleemi tasemele tavaliste tuletikkude ostmine.Keegi kõrge ametnik kusagil Euroliidus ei tolereeri tuleohtlike karbikeste kättesaadavuse meetme jätkumist.Nii pole ma kahe viimase päeva jooksul avastanud tikumüügipaika ei siin Luksemburgis ega ka eilsel matkal Saksamaale, Metzi nimelisse linnakesse.Sõit sinna kestis kolmveerand tundi ning läksime lennates kiirtee kohal, odomeetril numbriks euro kolm-nelikümmend.Kusjuures eraldusriba taga, vastasvööndis venis või seisis kurvalt paigal kilomeetritepikkune autojoru. Rekkamehed vaguralt sabastikus esimesel sõidurajal. Mingi karm takistus segas kõigil edasisõitu.
Suht talle tundmatus linnakeses leidis sohver Berit imekombel maa-aluse parkla teatriväljakul, suisa kuulsa Metzi Saint-Etienne katedraali naabruses. Traditsioonikohaselt kappasid kolm daami kauplusi läbi kammima, lonkurvanaisa poetati tänavakohvikusse elik terrassile.Kus meid teenindas otsekui mu kadunud semu Jaagu teisik,kes üllatas mind oma sarnasusega nii näojoontelt kui kasvult ning kiiretelt liigutustelt.Pärast kolisin siseruumi kui üksi jäin.Seal sain imetleda hommikupoolse menüü kõiki hõrgutisi,ise näljane kui hunt. Croissantikestki lootes lonkasin leti juurde ning sain südamlike vabanduste osaliseks kui olin sunnitud vaid klaasikese Bourdeaux tellima, mille asemel pakuti hoopis Merlot, punast.Samast nõudsin taaskord mulle nii vajalikke tikke, küsides des Allumetes /de zällümett, si-vu-ple/.Taaskord ohtrasõnalised vabandused pärast oma riiulite läbiotsimist kahe baaridaami poolt,mispeale kargas ligi teine kelner,kes sähvatas mu nina ees lahti oma dzäksi ning pakkudes tuld välgumihklist.Läksin üle englishile, sest mu france sai otsa ning teatasin et tahan tule koju viia kus mul piip ootamas...Kusagil paari tunni pärast laekusid ka osturetke daamid väsinult kuid õnnelikena.Kohe algas tagasisõit ning mulle tõotatud gurmeerestoran jäigi vaid unistuseks.Ummikseis maanteel jätkus ning me vapper teeneline sohver nuputas ümbersõidu, ise vahepeal Eerole helistades et suund ikka õige püsiks. GPS ei rakendunud,sest roaming ei töötanud pärast riigist väljumist ja taassisenemist. Koju saime hõlpsasti,sest lootsime et meie ees sõitev, tünnivedajast rekkamees ei tee meile tünni vaid põrutab otse Luksemburgi. Eero valmistas õhtueineks maitsva pasta ning kogu me seiklus oligi basta.
Täna läheme Ikeasse mingit kangast otsima ning mina loodan kasvõi sealtki Rootsi disainerite tuletikukesi leida miska saan oma vastse lemmikpiibu ära proovida.Kui seda ikka ei toimu eeltoodud tehnilisil põhjusil, siis luban,et hakkan salatikkude maaletoojaks siinmail ning minust saab lõpuks la miljuneer.
Tõotab pidulikult oma seltsimeeste ees
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment