Patoloogilised valetajad Kremlist

süütasid minus,noores koolipoisis, enne põhikooli lõpetamist aastal 1963 ülisuure vabadusiha kui Moskvas peeti kõmulist kohtuprotsessi spioon Oleg Penkovski üle.Too mehike olnud tubli ja ustav Vene Kaubandusesinduse töötaja keda ta välisreisil värvanud inglise ja ameerika luureorganid.Onkel peitnud salajast infot Moskva linnaparki iidse puu juurte alla ja kõnnitee äärekivi varju, kust kuri vaenlane seda noppimas käis ja Vene vastuluure pika jälgimise järel paharetid kinni nabis.Penkovski sai kohtult nõukogude inimesele kõige karmima karistuse-kodumaalt väljasaatmise, väitis Rahva Hääl.
               Vaat kus õnnistus, mõtlesin mina, omal üks   tädi Hilda Pariisis pluss teine tädi Hilda Södertäljes ja kolmas tädi,Aino Stockholmis, poolõde Ene Californias.Tänu neile oli mult võetud igasugune lootus minna Merekooli ning saada lõpuks välisviisa, kuna ebalojaalseile, piiri taga sugulasi omavaile olid piirid lukus ja luku võtigi katki murtud. Koos isaga arutasime seda *kõige karmimat karistust ning naersime vene valitsuse lollust, kes kuldsest puurist vabadusse ihkajaid kodust minema kihutas...Minu une-eelsed mõtted kippusid rändama ulmelistele spiooniradadele,et mida ja kellele võiksin maha müüa et pääseda ookeanidele seilama.Onu Aleksi poeg Edgar oli juba koolipoisina esimese vabariigi ajal salaja,söelaeva punkris Ameerikasse putkanud ning nautis tõelist meremehe-elu sealsel kaubalaeval.Aga sellest räägiti mulle tibake hiljem.Ent alles nüüd,mil ajakirja Imeline Ajalugu värske number avas Penkovski loo tõelisi tagamaid ning läinud talvel nägin inglaste filmi tolle päriselus Vene vastuluurepolkovniku/mitte kaubandustegelase/tegelikust saatusest.Kuidas see õnnetuke, väidetav maalt väljasaadetu,tõugati elusalt, metallkärule kinnirihmutatult ühe Moskva keskküttekatlamaja põlevasse ahju. Kuhu pätistunud ohvitser sõitis oma krematooriumisse valust röökides ning rabeldes. Vat sulle siis väljasaatmist,mõtlesin - ent ajakiri teatab hoopiski tema ja ta abikaasa mahalaskmisest, milline otsuski olnud kohtunike tehtud...Kas tõe väljaütlemine juba toona poleks olnud ausam,küsin. Et riigireetmisest poleks pidanud unistama miljonid ausad nõukogude inimesed
uudistab nõudlikult  teie paadikapten Neemo E Poldre

Loomeinimese mõtteid seoses printsess Anna tulekuga jõuludeks

Mulle turgatas pähe et kuna Luxembourgi kallis külaline peab lugu heast toidust,tuleks Mimmiliisal pakkuda talle midagi erilist, midagi sellist mida väike piiga veel kunagi maitsnud pole.Teinepool, too naisuke, oli küll vastuvaidlemise kihku täis, et mida sa veel välja ei mõtle.Veidi järele mõelnud, jäi ta nõusse  ning  pakkus välja et võiks ju teha mannakreemi.Kindlasti,arvasin mina,kus väike inimene kaugel väljamaal ikka seda head asja saab.Täna nõudsin tururetke et jõhvikad ära osta, kuid  sohvril oli oma programm sissesöödetud ning kimas otse Telliskivi uulitsale. Kus lammutati vana puumaja ning oli loota kasutatud plankusid meie vannitoariiulite tarvis. Et oleks stiilsem ning paslikum, aga võta nipust-seal olid virnas hoopis jämedamad rondid ja meile mõttetud voodrilauad.Jäi nii et otsime me ise  interneti vahendusel vanetatud ja paremaid laudu.
SEB PANK HAKKAB LOOJUMA VÕI KUSTUMA. Juba suleti Nõmme kontor ning jaanuarist on plaan lõpetada ka MAKSETERMINALIDE KASUTAMISE VÕIMALUS.Mida ma agaralt näpin kui vaja arveid tasuda, uuel aastal aga jääb internetipank ja telleri kasutamine. Rahalüps käivitub ikka täistuuridel, kui tellerdamisele mõelda.
Aga mina mõtlen hoopiski karikaturist Hugo Hiibusele, mu vanale heale tuttavale.Temale peaksin andma karikatuuri-ideesid, mis mu kupli all idanenud. Esimene pilapildike oleks Andrusest, kes viibiks Nõmme turul ning ostaks talumehe käest seemneid,endal fooliummütsike peas.Pildi all oleks tekst-nii tahame viie rikkaima sekka...Teine pilt kujutaks Karlssoni-sarnast mehikest,kes äratuntavalt batja Ediku näoga ning lendleks kilulinna silueti kohal, endal käärid käes ning hüüataks-Kuhu veel vaja linti lõikama minna. Viimane karikatuur kujutaks Euroopa parimat rahandusministrit, kellel silmadeks üheeurosed mündid ning parem käsi päikesevarjuks vaadates Kreeka kontuurkaardi poole. Vasakult tulemas pikas järjekorras mustade kilekottidega inimesed, kes kõik soovivad peavoolupartei rahalist maailmavaadet sala-sponsorabiga tugevdada.
Sellised ideed siis loovisikul,kel hüüdnimeks
paadikapten Neemo E Poldre
Lõpetuseks.Piibumees Hugo võiks nii peagi avaldada poliitkarikatuuride raamatu nagu oli minu noorusaal teinud Herluf Bidstrup, pealkirjaga Politik Der Stärke

Pelutavast tormiööst ei saanudki asja,vedas meil

       Selgub,et hirmsate sügistormi-hoiatuste najal ehk nende saatel  ööseks põhkupugenud Eestimaa elajad on hommikuvalges ikka veel elus. Üle riigi on elekter kadunud 62 000 majapidamisest,läinud on mõne kaugema kooli nagu Paide spordihoone katus,Võru elumaja katus jms. Minu õeraasu kaks elamist merekalda pääl-üks Haabneemes, teine Pärnus, on ilmselt kahjustusteta. Kuigi ta hoiatas mindki, rahulise Nõmme elanikku, et olgu mul küünlad ja tikud käepärast ning auo paak täis tangitud.     Midagi siin männipuude varjus õnneks pole juhtunud, sest Jensu taris eile tormi kartuses terrassisirmigi talvehoiule. Kuna eeldatav torm olevat selline mis kärgatab kaks korda kümne aasta jooksul, nagu hoiatas printmeedia.
Siit rändaski mu mõte päästetöötajatele.Keda tabas rikka,kuid raharaskustes riigi õhukeseksviilimine samavõrra nagu politseirahvastki.Mitmel pool nagu Lihulas töötab visiitpolitseinik/ vrdl. visiitabielu jms./. Kuid on kuulda et vaatamata vana ja aegunud päästevarustuse loovutamisele vabatahtlikele ei ole neil mitmel pool korralikku paatigi millega merehädalistele rannarahva kombel appi tõtata.
     Et noorus on õnnistus, veendun ikka rohkem ja rohkem.Eilegi kui lugesin vanemast Arterist vana kolleeg P.Kanguri nappi pihtimust autoajakirjaniku magusvalusast elust. Olen seda isegi aastate jooksul maitsta saanud,osalenud eri firmade uute automudelite tutvustamistel ja testsõitudel.Sel ajal  naaberriigist Soomest naljalt kaugemale ei viidudki.Polnud ajaratas veel niikaugele pööranud, firmad nii rikkad, et Eestimaa autoteemalisi leheneegreidki nagu teisi kaugemaid tegijaid oleks viidud näiteks Prantsusmaale uusi autorehve testima või ehk Rooma kanti mägedesse sportautode võimeid proovima ja võrdlema. Rääkimata maailmakuulsate automesside väisamisest autotootja kulul.Kui loen muljeid mis jäädvustanud Ots ja Ojala ning paljud teised tõsiseltvõetavad ekskolleegid võtab ikka veidi kadedaks küll.
Samas pole põhjust kurvastada et mu terviseseisund ei lase konkureerida just nüüd vakantsele Soome Instituudi PR-pealiku ametipostile. Aastad kukile roninud, peaksingi pinged maasse joosta laskma. Maandusega, ma mõtlen. Kuigi Harju t seltskond on meeldiv ja tuttav,  käinud seal aastaid Soome kultuuri õhtutel, näituste avamistel ja raamatuesitlustel. Keel suus ja töö tuttav, miks ka mitte pii-err vanakese elule mõelda.
Ent olen harjunud oma praeguse elurütmiga. Rahul sellega et päevaülesandeiks vaid remondimehe või kaminapuude vastuvõtmine,blogistamine ja pressiuudistega tutvumine.Sest ajakirjanike liidu listil olemine laseb mul ühena esimestest lugeda kõiksugu PR-uudiseid enne nende trükkiminekut.
Rahulist mõnusat päevajätku kõigile
soovib teie ankrussejäänud paadikapten Neemo E Poldre

Muljetamisi eilsest iseseisvast väikeautoga sõidust

      Paslik oleks kirjeldada emotsioone,mida kogesin eilsel osalemisel liikluses trassil Hiiult kodumaja eest  Kurtnale, kuhu sõidutasin talvehoiule oma mänguauto, Simo viiesajakuubikulise diisli ning mille kohta ootan otsust kuu keskpaigaks.No oli naljakas ühe käega rooli taga toimetada, ent tundsin end ikka  turvalisemalt kui äsja äraantud Vitaras, mille 2,4 liitrine mootor on vaeguri käes hirmus püss ja läheks kähku käest ära kui tee veits kurvilisem kui Tagadi vaheline. Saateautost ja Rünnost sõidukis nimega Grand Voyager oli nii palju abi et tundsin end esimesel katsesõidul täesti turvaliselt. Putuka kiirusemõõdikule sain ma suurema pingutusega numbriks 59 km/h mis polnudki paha tulemus. Klubivennad kogunesid kohe kambakesi uudistama,millega konnasööjad hakkama saanud. Imeks pandi põigiti asetet radikat,variaatorkäigukasti ning imetillukest, murutraktori häält tegevat  diiselmootoritki. Esilogarid olevat tarvilised ning varuratas vajaks saba alt ärakoristamist, muud vigadust kutid ei leidnudki.Lubasid malli võtta ja kevadeks me vanasõidukitöökojas teisegi taolise valmis toksida... No küll oli sinna halli pargitud igasugust liikuvat staffi, ka viis-kuus täiesti korralikku tänapäevast sõiduriista, mida rikkamad inimesed lihtsalt varuks hoiavad selmet rahaks teha.Aga nüüd mõni sõna emotsioonidest-oli üpris tore iseseisvalt piki maanteed vurada, aegajalt taganttulijate möödalasuks asfaldiserva põigates.Liikluskindlustus ja regnumber olid küll soomlase omad, aga meil ju ühine suur liit, nii et mis tost.
Viimase mohikaanlasena ma end tunnengi kui tuuman seda,et polnud miskit kindlustusterrorit kui mu koduaias köögiakna all seisid reas kolm Soomest toodud sõiduautot ning hommikul käivitasin selle, mille paaki rohkem va vedelat õhtust jäänud.Saab,Mazda või Fiat sobisid aina,kuni polnud reas Mersut või Opelit. BMW tuli hiljem Saksamaalt ja otse Mimmiliisale.Grupivend Ago oli käinud seal ärireisil ning ma,p teagid palju mees minu pealt teenis.Mina igatahes müüsin oma autoaiast täiesti soodushindadega sest aina oli vaja ülelaheriiki järgmisele autole järele sõita.
Hea oli ka see et kunagi polnud talverehvide käsku kuna enamusel polnud taolisi kunagi olnudki.Ma rabasin alati autoga talvesussid kaasa kui neis vähegi söödavad naelad alles olid.Kord haarasin oma  Mimmiliisale isegi täiesti uutel Nokia naastrehvidel veereva beezi Lada 2105.Mille Simppa vahetas hiljem välja Horch 850 BL vastu, sest vanasõidukiarmastus võttis võimust.
Jah,olid ajad. Meenub ka Belesta-päevade kolleeg, hüüdnimega dr.Ulman, kel oli meie tarvis alati varuks hea lohutus-ÄRKATE HOMMIKUL JA KUSAGILT EI VALUTA, ÄRGE MURETSEGE -TE OLETE SURNUD....See meenub mulle nüüd aina kui kusagilt väike valu piinab.
Remargipojuke.Heameel on juhuslikust avastusest-keegi internetistuhnija oli mu blogist leidnud muljed mu käigust Lõuna-Korea pastori J. Rock Lee improviseerit palvetundi Saku Suurhalli.
Eile hilisõhtul, pärast suurepärast saadet Su nägu kõlab tuttavalt suundusin internetti, kus tõdesin taaskord, et eestlane, mu kaasmaalane on  patoloogiline viriseja. Uskuge ehk mitte, polnud ühtki kiitvat hinnangut leida, kusjuures saade oli harukordselt hea ja täisväärtuslik, meie parim saatejuht Mart Sander erakordselt sõnakas/vaimukas.Paroodiad kah kõik rohkem kui tasemel, iga detailiga suurt vaeva nähtud jne.
Punktipaneku juures üllatab teid 1016 isikuga oma Geni sugupuus kaasa toksiv
paadikapten Neemo E Poldre

Puhkepäev pojukeste ja Kseniaga Rocca al Mare nimelises

poodlemispühakojas möödus meil Mimmiliisaga kui linnutiivul.Kui ausalt kõik ära rääkida,siis terve päevake muidugi loojakarja ei läinud,sest pika vedruga inimesed ei käivitu enne keskpäeva.Ehk kell 13 tegime esimese sisseostu Sebastiani talvejope näol, pärast sai omale jope veel Patrik ning vast seejärel mõlemad mehed ka soojad talvepüksid millega hea viibida aastavahetuse aegu Ylläse mäel Soomemaal kusagil laplaste kodukandis,kuhu mind,soojalembest, ei vea külmal ajal ka kolme paari härgadega mitte.Sest mis viga talvisel aal oma soojas pesas peesitada. Oma pesakeses ei viibi ka nüüd,  puhkepäeval, poodlemishimuline normaaleestlane küll mitte, sest meil Euroopa vingeimaid kaubanduspindade ruutmeetrite varu...kaks ruutu iga kodaniku kohta,väidab statistika.Nii ongi raske leida parkimiskohta autole kui puhkepäeval ostureisile suundud.No ei läheks me mitte just nüüd, väitis me kambake ka poodides turnides ja seda ostumöllu kaedes, aga hetkel polnud valikut.Kombe kohaselt läksin pojukestega jäätisebaari,kus noorsandid valisid eri maitsega külmmagusat ja olid väga rahul nagu mitmelgi varasemal korral.Jäätisemaius kõhus,märkasime seinal suurt ajanäitajat.Mina kohe uurima,kas koolipoisid kella tunnevad.No oli 16.10, Patrik arvas et on suisa kaks aga  Sebastian uuris teraselt ning kinnitas kiirustamata et on neli.Mina kommenteerisin ,et kooliski ei peaks pikem vend katsuma olla esimene kiire vastaja,vaid mõelgu vähe ning vaadaku terasemalt.Justnagu mängus Me armastame Eestit, arvas seepeale kõnetatu-sealgi tuleb hoolikalt mõelda enne vastamist...Pärast diskuteerisime veel teemal,kuidas toimuks meie remonditud  majaosa avamispidu kui see päev kord koidab.Lindilõikamise järel mindaks dushi alla,seejärel tualetti...tolle viimase seiga serveeris naerukil Mimmiliisa, kes sekkus dzigittide vestlusse, mis Gruusias olnuks täiesti lubamatu toiming ehk tegu. Ent tänane õhtusöök oligi juba kui avamispeo peaprooviks-kalamarjale hapukoore ja sibula ning pliinidega lisandus lonksuke Torrese päikeselist vedelikku.10 years brandy kes veel ei teadnud. Praegu aga uudistan PM Arterist oma nö teise tütre Liisi Lille, Beriti klassiõe kaunist kodu vanalinna serval, Ain-Ervin Mere nimelisel puiesteel.Too viimane versioon mere äärde suunduva puiestee nimest kerkis esile stagna-ajal kui Ervin Viksi kohtuprotsess laineid lõi.Mõlemad härrased  löönud pärast punaste veretööd teise röövliga punti, hakanud esimeste käsilasi saatma sinna kuhu kommunistid kümneid tuhandeid rahumeelseid  eestlasi suunasid kui meile tankidega turismireisile tulid.Väidetavalt meie endi kutsel ja vabal tahtel, muide. Sest miks peaks eestlane soovima elada omas rahvusriigis, oma sinimustvalge lipu all ning oma raha, politsei  ja sõjaväega, ilma kommunistliku partei suunava ja juhtiva käeta.
Sellise totruse sisendamist kuulsite teie
ja aastaid ka paadikapten Neemo E Poldre

Olen ma siis endiselt loovisik ehk mitte

tekib minul ja ligi poolel tuhandel eesti ajakirjanike liidu liikmel õigustet küsimus taaskord  just nüüd, loovisikute seaduse vastuvõtmise künnisel. Postimehe tänases juhtkirjas põhjendab Urve Eslas läbi keeruka mõttekäigu,et kuna Sisyphos oli õnnelik, usub ta Albert Camus kombel me ajakirjanike kohta sedasama.Kas Langi-poisi nuputatud seaduse vastuvõtmise järel suudab ta oma veendumusele kindlaks jääda, kavatsen küsida daamilt otse ja kohe läbi mailboxi.
Miskipärast tundub,et proua pole me loomeliidu liigegi,vastasel korral puudutanuks ta oma kirjatükis valitsuspartei sünnitatud karjuvat ebaõiglust mis ei lase eesti ajakirjanikel  aastast 2014 rakenduva uue seaduse õnnetunnet vabakutselise loovisikuna kaifida.Miks, sellest allpool.
Minul, vanaonul seevastu pole õnnetundega eraelus miskit murepoegagi. Töömees Martin paneb puuri sahisedes paika olmeruumide sanseadmeid, tööd jätkub vist tänaseks ja homsekski. Kuna ripplaed on nokitsemist vajavad lahendused ning viimased pintslitõmbed nagu maalide puhul ikka olulised, läheb otste kokkuvedamisega veel nati aega.
Remark.Miskipärast tundub,et kultminni pealiku käsul on tema jüngrid teinud hoolsalt kodutööd-ning uue seaduse projektis  on kajastatud et kui loomeliidus on 40 prossa mingi teise kontori elik  sündikaadi liikmeid, siis selline liit uude seadusse ei kvalifitseeru. Lõhnab selle järele et kuna meid mõne aasta eest  kellegi salakavala ja/või äraostetud seltsimehe abil miskipärast meelitati ja sobitati  ametiühingute keskliitu, siis on siin  peidus salakaval põhjus miks tülikaid, alailma tippkuttidele raskeid küsimusi esitavaid pahasid ajakirjanikke riigipiruka juurest eemale peksta ning mitte anda neile toona seitsmesaja tuhande kroonini ulatunud riigiabi. Nüüd vaja mul liidu pealikult Ernitsalt kähku välja uurida kas on võimalik vigade parandus või jäetakse meid peale tunde,järeleaitamise tsooni.Viimase kolme ajakirjanike kongressi delegaaadina olen mina hääletanud muusse ühingusse kuulumise vastu, väljaastumise poolt, saamata aru mis tolku meil sellest, kuna a/ü liikmeskonda kotivad meediaväljannete omanikud täie rauaga. Sest ametühisused on tõkkeks nende omavolile ja teel rikastumisele neid orjavate kirjatsurade arvel.Viimati, maikuus, võtsin isegi puldis sõna,nõudes sellise olukorra lõpetamist, sest aastal 1984 astusin mina siiski loomingulisse liitu.
Nüüd peab uurima, kas ja kuidas saaks me liit sest kavaldatud taagast vabaneda nii kähku kui võimalik.
Sellist kindlat kurssi peab teie paadikapten Neemo E Poldre

Projekt Kodu Korda finishisirgel,meil rõõmsam meel ja tuju

Plaatija Ragner on eriti hoolas ja täpne töömees.Viimistleb vuugivahesid andunult ja põhjalikult. Kuigi polnud esialgu rahul me plaadivalikuga-et on na väiksemõõdulised ning nõuavad kauem mängimist enne kui tulemus koitma hakkab.Homme võiks asuda vannitoa sisustust paika panema, sest vanni sinna enam ei tulegi - vaid dushinurga modern klaasvaheseinad, uus kraanikauss pluss rätikuivati ja veepritsur-vihmadush.
Mina põikasin vahepeal internetti ning leidsin uue lemmikauto,millega sõidaksin mönuga kui elaksin Luksemburgis. 2014 Chevrolet Corvette Stingray Coupe 2LT on selle eriedeva riistapuu nimi. Kuna on ühe autolegendi järglane, passiks see mulle kenasti.Rohkem kui  sealses linnapildis suht  tavalised Lamborghini Callardo või Ferrari 458.
Millest mul taolised mõtteidud, küsite.Ju sellest,et esitasin oma raviarstile Annelii Nikitinale meiliga  küsimuse mulle neuro-ortoosi sobivusest. Eesti parimaks taastusraviarstiks peetav tohter palus mul registreeruda tema vastuvõtule et teemal edasi rääkida.Ja kui vastne ortoos kasvõi Keilaski avitab, räägime teiega siin edasi tollest mu autoprojektistki.
          Pojukesed olid täna oma emme hoole all, sest talle sattus kodukontori päev, mil saab töötada interneti vahendusel ja juhtida naaberriigi lennufirma tööd nö kassa juurest lahkumata...Papa Enno järele ikka igatsesid ka, kuis muidu.Kui läksin nende akende alt läbi et nöörilt pesu ära tuua,käis äge toksimine vastu ukse-ja aknaklaase. Noored rähnid andsid maja silmadele valu.Ainult emmekese suht range distsipliin hoidis noorsandid koduapartemendis, usun.
Mimmiliiisa päev oli täna pooleteise tunnikese võrra lühem,sest kolleeg tuli hiljem ja lubas ta varem koju.Lillesalongis tellijavaene päev, seepärast.Nüüd müttab köögis kartuliputru teha, sest jahenevad ilmad nõuavad juba talviselt krapsakamaid toite. 
Kui enda isikut veits siinkohal upitada,siis mina suiguks pigem talveunne,sest minu aastaaeg on suvi. Krapsakust vanaonult küll talvel loota ei tasu, kinnitab teie ustav
paadikapten Neemo E Poldre

Halastamatut kriitikat meie haridussüsteemile

teeb ühe maineka pealinna kooli direktor Kaido Kreintaal,kes kisub ühtlasi lahti ka minu valusa hingehaava.Ta toob välja selle et meie haridussüsteem põhineb endiselt paarsada aastat vanal jäigal ainete hierarhial/tipus matemaatika ja keeled,põhjas loovusained/ mille eesmärk on valmistada ette ülikooliprofessoreid...me proovime sageli teha ka baleriinidest matemaatikuid, andmata endale aru selle tegevuse viljatusest ja mõttetusest.
          Mõni sõna selgituseks.Ka minu kooliajal olid sarnased pürgimused.Minustki, agarast kooli seinalehe toimetajast katsuti teha matemaatikut.Mis päädis sellega et mu tragi mate õps Mehikas teatas kogu klassi ees-Enno,sa oled niii loll,et mul puudub tahe sinu peale aega raisata...Sedasama poleks saanud väita eesti keele, ka vene ja inglise keele ning keemia ja füüsika õpetajad, sest need hinded olid mul tugevalt plussis.Vähese vaevaga, ent matemaatikas palkas ema mulle 7. või 8. klassis eraõpetaja et ma üldse edasi pääseks...Tehnikumis oli pärast seevõrra lihtsam, et ma juba üht-teist õrnalt taipasin.
Kuidas hakkab kooliskäimine sujuma pojukestel, keda täna hoidsin,on vist vara öelda. Õpihimust need noorsandid veel ei pakata, lugemishuvi vaja juba äratada. Kui Mimmiliisa luges eile neile ette lõigukese krimiromaanist mis tal parasjagu pooleli,oli Patrik küll põnevil,sest juttu oli laibast ja politseinikust. Veidi kippus ka ise pärast teemat  edasi uurima, aga siis põnevus rauges.
Kui tahate teada kuidas sünnivad meie elektriarvetele kõiksugused lisandid mis seda lõppnumbrit kosutavad,lugege kuidas peab tegutsema.Olete ettevõtja ning käivitanud rohelise elektri tootmiseks mingi puidugraanulitel  vms tiksuva kombinaadi.Ühel ilusal päeval kohtute mõjukale parteitegelasele lähedalseisva isikuga,kel ülesandeks hankida sponsoreid miska parteikassat kosutada, maailmavaadet tugevdada.Too mehike kinnitabki et kui pillate oma kaukast sada tuhat krooni peavoolupartei tarbeks, pole valitseval klikil raske heategu nagu kord ja kohus ka hüvitada, kasud on annetajal.Nii lähebki, kummitemplina käsitsetav parlament seadustab puidust elektrit tootva ettevõtte kasuks taastuvenergia tasud mis kogutakse tarbijailt.Nüüd tiksubki hakatuseks nutika särtsutootja Graanul Invest kaukasse 0,4 mln eurot aastas.Juba on käsil teema toetuste taastamisest täismahus,mis vuhistaks meie kõigi,  elektritarbijate taskust hinnanguliselt kuus miljonit eurot aastas.Näete siis kui tulus on esmapilgul altruistlik abiliigutus õigele parteile. Maailmavaade,mis suunatud rahale, on ikka väärt igasugust toetust. Ja raha tuleb, kuhu ta,s jääb.
Meest, kelle ajurakud hävinud, huvitas vägagi teema NUTIKAS SEADE ASENDAB AJURAKKE. Sellest et funktsionaalse elektristimulatsiooni ortoos ehk neuroortoos tuleb appi, tehti esmakordselt juttu tänases printmeedias. Keila taastusravihaiglas on nüüdsest kasutusel Balti riikide esimesi taolisi abivahendeid,kuid Soomes on ortoosid laiemal tarvitusel.
Kui mõistsite,siis mina olengi see mees,kel ajurakud kustunud,tuhmunud,lõpetanud.Tasub vist oma taastusravi tohtrilt dr.Nikitinalt pärida, kas ja kuidas saan end taotlejate sabastikku ehk järjekorda sättida.Väike optimism tõstab jälle pead, tunnistab
paadikapten Neemo E Poldre

Peale poliitprostitutsiooni on olemas ka normaalne elu.

Seda võisime kogeda Mimmiliiisa ja pojukestega tänasel päeval, mille veetsime noorsandidega mööda linna asjatades. Noortel meestel koolivaheaeg, kaasasime neid oma vältimatutesse käikudesse.Esmalt tuli sukelduda kaubanduspühamusse nimega Rocca al Mare keskus. Olles remonditavas kodus ära oodanud plaatija Ragneri saabumise ning tööleasumise,olidki kellaosutid roninud ründama keskpäeva.Nii olime sihtkohas maandudes piisavalt näljased et astuda trahterisse ning käratada lauale tõhusad toiduportsud, muidu hakka koju jõudes kohe vaaritama. Patrik teadis kohe et sushi on talle parim, meie truu sohver  Mimmiliisa tellis Tommiyammi supi, Sebastian ja mina nõudsime pizzat. Näitsik sai veits valesti aru ning tõi Sepile täismõõdus pizza nagu mullegi. Polnud hullu, mõlemad saime pooled kaasa.Pätu tellis koguni neli portsu sushit, millest jagu sai vaid ühest - meie kõik asusime appi. Enne aga olime astunud läbi raamatupoest, kust soetasin Beritile Heidmetsa vastse animaõpiku. Mille üle on tütrekesel kindlasti heameel, sest teema tal parasjagu päevakorral.
     Pärast siirdusime perearstile kus mul oli mureks vasaku käe pöidla esimese lüli superpaistetus mis sai alguse kaks ja pool nädalat tagasi. Tohter uskus et abiks saab olema põletikurohi mida tarvitan paar nädalat ja siis, sellest abi mittesaamisel,  pean vist minema reumatismuse analüüse andma.Sealt suundusime Kivimäele kus tädi Estri väisamine juba kuudetaguses plaanis olnud.Kaunis lilleke jäi meenutama meie visiiti, mis vist tänavu alles esimene.Kuid lepitud sai, et lähiajal kookidega tema poole kohvile mindud saab ja pärast remondi lõppu ka vastuvõtt meite pool teostub...Koduteel olles telefoneeris ehituse peaettevõtja ning andis teada et plaatija kipub koju astuma ning nemad tänaseks lõpetavad.  Siis helistas Ave ja teatas et jõudis meite uksetaha ning on ootel. Koos oma tädipoja Kopraonuga nad autos istusidki ning kringli ja stritsliga ootasid.Kolm tunnikest kohvitamist ja uudistevahetust ja minekule nad asusidki.Tore et meid, suvehiidlasi, ikka meeles peetakse- ju me siis siin Hiiul nii igavad inimesed olegi.
Pole igav neilgi, kes internetiavarustest leiavad Volga-uudiseid nagu mina eile.Volga 3105 on nagu Pelgulinna puhast tõugu koer - segu paljudest headest koeratõugudest.Otsustege ise,välimus kui Opel Senatori ja Ford Scorpio kokkulappimisel saadu, V-8 mootor ning pidev nelikvedu, neli McPherson vedrustust ning neli ketaspidurit.Kütust sajaga lennates neelamas pelgalt kümme liitrit sajale km-le, mis pole just palju sellise tehnika juures.Suur riik on suutnud neid kõrgete pagunite kandjaile suutnud toota vaid sadakond tk, mis näitab rariteetset väärtust.Teisegi Volga unikaalmudeli omanik pihtis testsõidul, et tal olnud Pobeda paberid,mispeale ostnud autojupid varuosadena,pannud riista kodus kokku ning läinudki registreerima.Nii leiab kinnitust venelaste tõik, et Feliks Dzerzinski on tagasi.Kurikuulus kagebeesnikute tippjuht saab omanimelisele väljakule kohe tagasi oma ausamba, kus ta seisis keset  ringliiklust oma suure purustusjõuga kolmetähelise mõrvarkontori  akende all,käsi pikalt ees Siberi poole näitamas... Just vanadel aegadel nikerdati kõrgete tutvuse kaudu, autokerevahetuse paberite toel saada omale tuttuus auto, sest ausalt soetada polnud võimalik põhjusel või teisel.Mägede taga pole seegi aeg kui meil, taassündivas ENSV-s hakatakse punakommarite tõhusal toel austama endisi kõrgeid seltsimehi ja vanu tavasid .Seda aega ei tahaks küll näha teie
paadikapten Neemo E Poldre

Valimismöll jäi seljataha,jõujooned endised

Eilsed rohked ootused ja lootused jooksid paljudel liiva.Eks nad olnudki suuresti liivale joonistet.Kui vastased kirusid Savionu rahavargusi ja korruptsiooni, mõtlesid arukamad valijad kohe - pada sõimab neegrit, ühed mustad mõlemad.Nimetet maestro aga teadis kohe millisele nupule vajutada-see nupuke oli Lasnamäe linnaosas kus tema toetajaskond massiivne. Ju sealt pandigi liikuma sõnum-Meie omi pekstakse.Ja üle Eestimaa koondusid paljud muulased veelgi tihedamalt ümber neile kõigile armsa ja kalli, hoolitseva isakese.Pealinnas iga teine,vabariigis iga kolmas olevat andnud hääle kesikute poolt, ütles pressiteade.KOV valimiste suur võit kuuluski neile. Teema lõpetuseks kilkas Jürgen, et kui tema kandideerinuks,saanuks enam hääli kui Kross. Rumal jutt, kelle käest küll.Niiles on interpoli jama tõttu pulas tõesti, aga Jürgeni hingel on muud patud.Rahvalt toetuste ärakorjamine, rahakülv lennukilt otse Kreekamaa rikkur-vaestele ja pidev ülbamine  meediaesindajate ja rahvaesindajate ees. Kes vajaks taolist ingnoranti-ülbiklinnapead, tahaks küsida.Küllap meie viimnegi raha kaoks siis topelthelikiirusel teadmata suunas.
Kümnest inimesest seitsmel on oma riigist sama poogen nagu nende valijailgi, ütleb keegi mõttetark.
Ja tema juba teab,usun. Sest reformerid on varem öelnud-pole nii, et meie lubadusi tuleb võtta sõna-sõnalt...Nüüd lisas oma versiooni vastaskaeviku mees Toomas Vitsut.
-Valimislubadusi ei peaks vaatama nii et paned näpu rea peale ning vaatad, kas lubadus on täidetud...
Miks mina ei saa riigivõimuga suhelda nii nagu võim minuga,küsiks ma nõudlikult.Et luban midagi ja tõstan jalga selle peale mis äsja ütlesin.
Käitumisõpiku uut lehekülge kirjutab
teie paadikapten Neemo E Poldre

Nomida hullu hommikut,tuuman kui eilsele mõtlen

Kõik algas uudisnupust et tubli poolakas, noor skulptuuritudeng /nimi pole oluline/, tegi valmis ja paigaldas vene sõjameeste mälestusmärgi kõrvale Gdanski parki otse T-34 kõrvale saksa naist vägistava vabastaja kuju, mis oli nähtav ka internetis. Kunstiakadeemia viienda kursuse poiss pidi andma vastust prokuratuuris -huvitav küll,miks pahateo käsuandjaist ega tegijaist ei räägitud.Kuid tolle saiti lähedal avanes hulk ajaloolisi filmikilde Wehrmachti ja SS-meeste bordellidest sakslaste käes olnud aladel. Muuhulgas nägin sedagi et punase tekstiga APOLLO oli meie armsa koduse raamatupoeketi täpselt sellise logoga esindatud bordellikett mis algas Kölnis,suundudes Frankfurti ja kaugemale.Samalt realt läks miskipärast lahti ka filmilõiguke Iraanist,kus poodi kaks omasooiharat noormeest.Nemad ise ei olnud sugugi kurvad ega meeleäraheitel, küll aga peegeldus traagika ühe pealtvaatajast nooruki näol, keda uurivalt vaatas tema kõrvalseisev isa, nagu mulle näis. Omamata mingit poolehoidu teisiti mõtlejate suhtes olin ma siiski terveks päevaks häiritud sest vaatepildist. Muslimite tavasid teades polnud selline tegu üllatuseks,küll aga valdas mind kahjutunne suht süütult surma läinud poiste pärast - on ju teada et pederasmus pole inimese vaba valik. Küllap lahendaks nemadki kenade neidude muresid kui geenid seda võimaldaks.Ja lõpetaks paradeerimise õigustamaks ohjeldamatut pedereerimist.
          Kui sellised kord võidavad käimasoleva sõja heteromeeste vastu, kas hakatakse minusuguseid avalikult pooma, küsin ma täna hommikul.Endast veel -mind,vana automeest ei usu kodus vist enam mitte keegi.Kui muuseas pajatan Jensule et sovjetiajal tuli kodusel teel kanda läikevaha autokerele on ta suht hämmingus - kuidas siis nii, seda tehakse ju eritöökojas...Eile tuli jutuks kodune rattavahetus, sest talverehvid on velgedel ja suuremat muret pole kummalgi autol.Poig arvas kahetunnist ajakulu ühele autole. No way,mõtlesin mina-kuidas saanuks pidada sõiduautojuhi ametit kui ma kulutanuks oma Volgal varuratta allapistmiseks üle viie minuti. Uus aeg, uued kombed, tuleb tõdeda.
Kas uus aeg toob letti ka uued võimurid,saame näha hilisõhtul kui on kokkuloetud lahingutandril antud hääled.Suures sõjas kesikute partei vastu kiputakse koos pesuveega välja viskama lapsukest ennastki.Juba mõnitatakse tasuta linnatransporti ning seda et pensionilisana väikest sünnipäevatoetust pillatakse või et ravimiostul mingi kümnekas kuus pinsitoetuseks tilgub.Rohkem kui raha on vanuril vaja osalust nõukogudes ja avaliku arvamuse kodades,usuvad rikkurid,poliitprostid.Kes meie matuse toetused ja hambaravirahad juba häbenematult tuuri pannud, oma karmani ajanud.Sakste laps ütleb ikka et kui leivaraha pole - sööge saia.
Eriti põnevaks muudavad valmistulemused esilekerkinud nõudmised muuta suurparteide rahastamist, lõpetada riigipoolsed rahalaevad parteikassadesse.Kuidas teie,aga mina küll ei usu et oma mugavaist oludest lasevad end välja tõrjuda täissöönud poliitikud,ilmeksimatud rahvajuhid.Kes on kui puugid mu rahva tervel ihul,ägavad oma täissöönud kerede raskuses ega väsi sullerdamast,meie rahade najal õitsemast.OLLES LOONUD ENDILE HELGE OLEVIKU,TÕOTADES MEILE KÕIGILE HELGET TULEVIKKU.
Kas valijad on endiselt lollid kui lambukesed,saab õhtul näha ka teie
lõpuni ustav paadikapten Neemo E Poldre

Ei midagi uut siin Põhjataeva all

nii mõtlesin ma täna lahvatanud uue poliitskandaali valguses. Kui hommiku - uudistest selgus, et vastulöögiks võimupartei afääridele/kommetele tasuda oma eriti ustavale liikmeile töörügamise ja hingede püüdmise eest operatiivauto kaartidega leidis vastaskaevikuis pesitsev keskerakond, et on hea võimalus autoostuloa võimaldamise asemel anda tublimale välja invaliidi parkimiskaartid. Mõnele eriti raskelt vaegurile koguni kaks- nagu sm.Kutser sai. Ühe ajuinvaliidsuse eest, teise aga oletatava füüsilise puude eest mis ei võimalda elata tavainimese kombel ning parkida auto sinna kus nemadki. No nüüd sai selgemaks miks pärisinvaliide nagu allakirjutanu vaja hirmutada mingi LEPPE trahviga. KEEGI TOOMPEAL, PARTEIKONTORIS LEPPIS KELLEGAGI KOKKU,ET IGA PÄRISINVALIID TOOGU ÄRA 31 EUROT.Siis saavad need, kes pole invaliidikaarti ära teeninud, tasuda ise oma auto parkimise eest ning linnakassake aiva  kosub.
Roosakaspunase parteiudu levitajad on ikka hirmsad minevikuorjad küll, kui punapartei kombel omi asju ajavad ning parteilaste elujärge kosutavad.No ei unune  need privilegeeritute autoostuload ega kingitud korteriorderid, preemiareisid välismaale ega hüved erikaupluste jms näol.Nagu näete, kasvuruumi veel küllaga.Operatiivauto kaart tähendas ju vanasti karmi dokumenti pealdisega KINNIPIDAMISELE JA KONTROLLIMISELE EI KUULU.Mispeale võmmidel jäi vaid kulpi lüüa ning vabandavalt isandamehe/seltsimehe auto ees kõrvale karata...
Mede pojukesed aga kasvavad lausa mühinal. Eile tabas Patrik remondimees Martini trepi peal suitsu tegemisel. Astus ligi ja küsis-Kas tead, et suitsetamine on tervisele kahjulik.Mees naeratas ja päris vastu - Aga kas sa tead et kommisöömine on kahjulik sinu tervisele, hambad lähevad rikki.
Päeval kui Järve selveri ees peatusime enne ujulasse minekut, uudistasid äsja koolis lugema õppinud rüblikud kõiki reklaamkirju fassaadil ning veerisid neid meile kuuldavalt ning suure andumusega ja põhjalikult.Ning kui Sebastianiga esirinnas sammuti meie remondisolevasse apartementi,päris too- kuidas te siin küll elada saate. Ja hetk hiljem-kui tihti te üldse koera välja lasete...
Millest see küsimus, jäigi meile hoomamatuks.
Tänane päev oli huvitav seetõttu, et väisasime õeraas Annikaga ajakirjanike liidu keelesektsiooni koosolekut. Kus oli teemaks uue ÕS-i sünd ja tegemise valud.Maire Raadik Eesti keele instituudist Mõndagi huvitavad ja uudset sai lahtiseletatult üles tähendatud.Muuhulgas tekkis märkmikku seegi tõdemus,et ratsionaliseerimine on mõistuspärastamine,mille suhtes allakirjutanul tõsiseid vastuväiteid elik teisi näiteid.Kus ratsimine oli sisuliselt hoopis muu tegevus,nutika nipi abil rahalise eripreemia väljateenimine/küll mõistuse abil,kuis muidu/. Ka oli soovitet sõnade hulgas ORGKOMITEE, mis juba keelekorüfee Henno Meriste arvates sulaselge ning taunitav russism, millel pole kohta eesti kirjakeeles.
Ajakirjanike liidu keelekoosolekute veteran alates sitastest seitsmekümnendatest
teie ustav paadikapten Neemo E Poldre

Talente koju ihkame,talente me lausa vihkame

Just lahkusid solvunult Eestist kirjastajad Epp ja Justin Petrone koos lastega.Et kolida tagasi Ameerikasse kus oli nende eelmine kodukoht.Praegu elati ja töötati Viljandis,kuhu ühel hilisõhtul naases pereisa koos lastega autos.Politsei pidas auto kinni ja selgus,et mehel oli ette näidata vaid Ameerika juhiluba.Tehti trahv ära ning nüüd ei luba seadus karistatul tervelt 12 kuud astuda sisse Maanteeameti büroo uksest et sooritada kohalik autoeksam.Autoga ju vaja lapsi vedada-aga kuidas. Oli lihtsam kodu vahetada.Tegusad inimesed elasid siin ,tegid tööd ja teenisid ning kulutasid.Seega oleme nende maksurahadest priid.Mõni võib nüüd täie õigusega küsida-kas sellist Eestit tahtsimegi kus korralikud inimesed jäävad seaduste hammasrataste vahele. Samas on ju neil mikihiiremaal ja minuteada naabrite pool Soomeski,et püsiva elukoha puhul tuleb poole aasta pärast muretseda uus ning kohalik juhiluba.Kui humanitaarala inimesed pole asjaga kursis,võiks neilt ikkagi välja norida trahviraha ning vahetada välja juhiluba.Mis toob sisse samuti nii vajalikku rahakest riigilõivu näol, mis pole sugugi väike.Minu tõdemus-kahju on Eestipoolne, sest talendid lahkusid. PetronePrint oli kõigi teada  kui menukas kirjastus ning andis lühikese aja jooksul välja rea huvitavaid ning edukaid raamatuid.
Nurina-porina lainel oleks veel üht-teist öelda seoses autoga liiklemisega.Järjekordselt leidis oma võimaluse invaparkingukaardi omaniku trahvimiseks see kontor,mis kogub raha keskpartei ürituste ja roosakaspunase maailmavaate toetuseks.Miks nad seda nii järjekindlalt teevad.Sest hea ju invaliidist vanurit kottida,küllap mõni ullike ikka need kolmkümmend seeklit ära toovad.Sest pole lihtne vaide esitamine-pead omama arvutit,  ID kaarti mis minul vaid seepärast õigel ajal kehtivaks vahetatud et käisin just väljamaal.Ka pead oskama käsitseda kogu manipulatsiooni,sest kuigi kasutan arvutit igapäevaselt, pole mul selge kaartipõhine isikutuvastus.Poja abiga selle siiski korda sain.Kuid nagu juba solvunult märkisin,pole see nö leppe trahv vaid minu probleem.ORTWILtrükikoda peaks suutma printida hoiatuse mu auto tuuleklaasile tekstiga Auto risustamise eest paberilipakatega määratakse  leppetrahv 65 euri. Loodan et see hoiab korralikust inimesest eemale kõik totakad lappuliisad.
Sellised ideed siis täna,millele kirjutab lõdva randmega alla
teie paadikapten,mõlema kehtiva juhiloaga Neemo E Poldre

Elu on hea, aga saatus nöögib

tuleb taaskord meelde mu Narva-Jõesuu armsa vanaema üks lemmikfraase pärast seda kui ta kurja pulli kätte sattudes pidi elu lõpuni invaliidina elama.Minule  on tolleks kurjaks pulliks küll vähkjas olend nahavahel, kes ei luba mulle toda uusimat rakuravi teha miska oma halvatud käe liikuma saaksin.Sest too vähkjas on valmis  arenevatest rakkudest kohe kinni haarama ja kosuma et mind seejärel kähku vikatimehe manu sikutada.Nii arvas mu tark dr Helis P., kui teda  reisilt naastes selle teemaga jututasin.
Kinnitan siinkohal pühalikult oma seltsimeeste ees,et minust ei saa vikatimehele hõlpsat vastast-ma hakkan vastu punnima kui värava taga passiv musta keebiga mehike /mitte Batman/ mind aiva sinna   kalmukünka poole sikutama asub.Ja mitte seepärast et elu küljes ripuks või pelgaks teeleminekut. Ma lihtsalt tahaks näha kuhu ja kui kaugele viivad mu koduvabariigi ja -linna need kaks punapartei karastusega mõlemat suurparteid juhtivat seltsimeest.Poliitiliselt rautatud, kinnitaksid puutinlased,kes kindlasti tunnevad uhkust nende naabervabariigis suuri tegusid tegevate aatekaaslaste üle.Sest NLKP kõrgema parteikooli diplomiga ustavaid, meie parteiliidrite koolivendi, on sealpool Narva jõge nagu murdu.Ja minul huvitav enne elupäevade lõppu teada saada kas meie pealikud peavad ustavusvandest lõpuni kinni.Nii ei tohigi ma anda järele vikatimehe püüdlustele,sest muidu ei näe ma mingitki uudset halli varjundit. Kuigi minu igapäeva varjutab hall partei-udu millest ei pääse keegi kes pole siitmailt pakku läinud. Mujale oma õnne otsima siirdunud.Või ükskõik kumma partei poolt soojale kohale sätitud.
Eesti valija on lammas mis lammas. Saadaks selle lambakarja bussiekskursioonidega Hiiumaale kus vanas villavabrikus on väljas näitus lambanägudega inimestest, kohaliku naivistist kunstniku töödest. Võrratult kaunid ja isikupärased pildid, ütleb allakirjutanu .Ja lubab et kui kunagi peaks oma hääle andma kesikute või reformerite poolt, tellib endastki sellise lambanäolise maali ja riputab selle üles  elutuppa aukohale, otse kamina kõrvale teie paadikapten
mitte loll, Eestile lõpuni ustav Neemo E.Poldre

Edik hüppas ja Niiles kargas,vana Ilves lõi trummi

KOV-valimised valla, tralla-lalla-lalllaaa....
Vist nii peaksime kirbutsirkust kviteerima, sest mis ta muu ongi. Nukujuht Meelis tassis Ülemiste tunneli avamisele hiigelnuku, mis viiekorruselise maja kõrgune ja nööridest hüpitatav nagu teisedki kesikute Suure Nukujuhi alluvad...Aga las nad olla pealegi, supelgu maksumaksjate rahas edasi kui muud ei oska ega taha osata.
Meie kuldne sügis sai sobiva pointi Haapsalus Kalevi t. tagaterrassil ning järgneval afterpartyl ühes kuurortlinna nooblimas paigas elik restoranis Dietrich.Väike kena kohakene oma gourmet, menüüga ja paslik väikeses ringis sünnipäeva pidamiseks.Nii läkski, üllatuskülaliseks neiu Ettie.Sobilik väike jalgsimatk tagasi ööbimispaika oli mõnus vahepala enne kesköökohvi ja-koogikesi.Nõrgukesteks vist  oleme jäänud,isegi kauamängivale ning kõhukale Bisquit konjakile ei suutnud kambakesi päkkasid silma ajada.Mis tost, ega väärt jook seistes hapuks lähe. Küll aga riknevad Nõva kandi metsades kuhugi põõsaste alla jäänud metsaannid, sest nii sinna minnes kui sealt tulles hoolega männialuseid kamminud Mimmiliisa suutis korvi pista vaid 3 /loe-kolm/ seenepoega. Muret pole majas, sest ta purgitatud seenemikkusid peaks jätkuma vähemasti jõuluajaks.
Keemiaravist räsitud vatsa toimingud suudavad mind ikka ja jälle üllatada. Päris hulludest elamustest olen Taevase Isa tahtel siiski pääsenud aga ei tea kuidas sujub edasi. Karda hullemat aga looda paremat, sedastab vanade eestlaste kombel
teie paadikapten Neemo E Poldre

Terekätt siit Nõmme mändide alt

pakub reissumies, kes viimaseid päevakajalisi lugusid üle lugedes hoomab,et polegi kirjeldanud oma sinnasõitu detailsemalt,et kuidas laias ilmas vaegureid poputatakse.
Tegelt algas hool ja armastus juba Tallinna lennujaamas, kus mind ootas ratastooliga isiklik abistaja, kes sahistas pärast tsekk-innimist mind kähku pardalemineku-neiukse juurde päris kaugele läbi suure maja kus palus mind esimesena aeroplaani toppida koos minuga kaasas olnud naisukesega. Nii ka juhtus, et hallipäine VIP-onkel sattus päris heasse kohta pesitsema.Kopenhaageni lennuväljal aga ootasid suisa üllatused,kusagilt maa alt kerkis välja turvamehe vormis mees,kes palus meid oma kabrioletimoega   elektriautosse mis mõeldud siseruumides kulgemiseks.Kähkupõristajaga liikusime vaikselt, susside sahinal kohvritega inimeste vahel vist kilomeetit paar kuni maandusime vaegurite assistance room,is kuhu oli kogunemas kepiga kulgevaid vanureid, kes ratastoolidega kohale toimetati. Seejärel viidi mind Liisa saatel ratastooliga garagesse, kus ootas ambulance mikrobuss, vilkurite ja kiirabitähistusega.Too riistapuu toimetas meid otse lennukitrapi manu, kus pisteti nahkistmetega mõnusasse lennuaparaati. Aga Luxembourgis ei oodanud ratastoolivend mind aegsasti, väheke maad liipasin oma kargul Liisa järel läbi tolli, kus meid ootasidki Berit ja Anna.Punane Seat oli pargitud invatähistusega kohast kõrvale, turvale selgitas Berit, et kuna pole kaasas invaparkingutõendit pole ta julenud seal oodata. Turva teatas, et kui vaegur mängus pole tõendist hetkel üldse lugu - pargi ikka kui vaja.
Sedasi siis,aga kilulinnas saad leppetrahvi ka siis kui invaparkinguspravka esiaknal-just see trahvike tuligi, pildid autost koos tõendiga ja puha asi-tõendina kirjas. Minu aferistlik linnaviletsus ei pelga vaegurilt 31 eurot küsida sest kõik loll-totakad Savietsi avamised ju valimiste eel maksavad roppu raha.
Mina, kuri mees ei maksa pennigi.Sest annab peagi linna rahanäljased asjapulgad kohtusse
teie vaegurist paadikapten Neemo E Poldre

Kodu,armas kodu ikka rõõmsalt tervitamas

Meie akude laadimise trip lõppes õnnelikult,Frankfurtis oli kah ratastoolimees vastas.Tal polnud vist autojuhiluba või oli ajanud elektriauto päeval juba võimetuks.Aga polnudkid hullugid,hakkama tuli saada.Tallinn võttis meid vastu suht sooja õhtuga,polnud ka Lennu jaama kohustuslikku tuult nagu alati.Poig oli autoga parklaväravas vastas ning kojusõit laabus kui mullu samal ajal.Kuna kellaosutid olid kohe-kohe südaöö kukil tuli peagi pugeda põhku.Ise imestasin uinudes et kuidas küll ma selle seikluse vastu pidasin-ainult väheliikuva vasaku jala kederliiges oli õhtuti kui kummipall paistes, suisa elevanttõve algus,mõtlesin seal väljamaal.
Eile sain taaskordse keemialaksu nahavahele, oli vist luminaali sees,sest jäin magama kolleg Rein Siku huvitav ajalehetegijaraamat süles ning põõnasin oma kolm tundi.Mu tohter kurvastas mind sellega mida ise kartsingi. Kui huvitusin rakuravi võimalusest teatast ta et asi on lõpuni uurimata ning on kahtlusi, et rakuravi võib valla päästa vähirakkudegi vohamise, mida tuleks vältida. Teadsin, et eesti professor uurib Helsinkis uute ajurakkude kasvatamist,mis halvatuse kaotaks.Teame dr.prof. Saarma katsetest, kuid vara veel tulemusi loota,teatas ta.Nii et pean jaksu koguma ja edasi lonkama. Loobudes oma ideest,  vasaku käe tervenemise puhul golfiharrastuse jätkamise mõttest.
Esimene Andrus on sõnapidaja mees,lubas meid ju viia Euroopa viie rikkaima riigi sekka.Midagi juba on toimunudki,Soome metsades on tuhat karu,meil seitsesada,lätlastel vaid kuus metsaotti.Nii et mõni poliitik peab ikka sõna ka.Valimistele seal kaugel tähelepanu pöörates imestasime Mimmiliisaga rikka Luksemburgi tava teha valimisreklaami hirmodava raha eest. Pargiteede ääres oli mitmel pool näha  puust kolmjalgadel vineerplanshette poliitikute värvipiltide ja lubadustega A-4 formaadis, ikka tihedasti üksteise kõrvale liimituina.
PM kirjutab,et eriti hästi sujub Eesti teedehitusmasinate äri Saksa firmal Wirtgen,  seda vaatamata majanduses olevale mõõnale.Mulle meenus kohe minu ehitustehnikumi õpegrupp em-1 mis tähistas tulevaste ehitusmasinate spetsialistide koolitamist.Mina aga trügisin vägisi autoerialale ning sattusin seetõttu  punaarmeesse,kus polnud mul sugigi piinavalt valus kui mitte arvestada sunnitud lahuselu pruudiraasukesest Silviast. Kes saatis mulle iga päev pika kirja, tihti isegi kaks. Nii et mu tublidel  kaastuletõrjujail olid suud ammuli.Sest ilusas käekirjas,alati ümbrikule maalitud musta kassi pildiga postmarkide saatel, kuna sõdurpoisi kirjakestel polnud vene riigi postmark kohustuslik.
Kui juba juttu naistest,tuleb märkida et maailmas on praegu puudu kakssada tuhat naist.Ju sealt ka see homouputus ja pedepromo euroliidus,et mehepojad sugueluks aina omasuguseid tarvitavad,mis jube kole tegu ja mõte on
sedastab teie veendunud heteromehest
paadikapten Neemo E Poldre

Pegasus kappab kui pöörane,sest ta on minu hobune

Nii võiksin Oja Petsi parafraseerida pärast äsjalõppenud suuri pidustusi siin Euroopa superrikkurite maal,kus minagi otsustasin pista varba uksevahele soetades mõned Euromillions,i piletid.Sest kaua sa kannatad rikaste naeru ja loed meie meediast,et mituteist miljuuni jälle võidetud...seal kusagil kaugel. Kus viibin nüüd minagi et jätta uks valla oma õnnele ostes mõned piletid. Kympine eurotäht pole ju teabmis jube väljaminek kui elu nõuab siin suuremaid.
Tänagi investeerisime poja sünnipäevakingitusse ning väljamaa maiustustesse, mida pakkuda muljete jahile tulnuile kui me kord kodumail tagasi.Antiigipoe binoklid jätsin heaga rahule,sest aeg kiirustas takka,pealegi polnud need kolm sugugi innustava välimusega. Jeesukese vaskkuju ristilelööduna jäi küll ostmata mitmel põhjusel. Esmalt seetõttu et olen siiski veendunult auto- mitte ristiusku.Jäägu midagi ka järgmiseks korraks, rahustan ma end.Seniks tükin luuleradadele.
HALLHAIGUR KUI PURIKAS
Minu,6.oktoobri lapse, 66. sünni päeva puhul
maandus täna hommikul naabermaja korstnal
kopsakas hallhaigur,ise terve kui purrikas kuid üleni hall
nagu vaeguri kulupea mida nähti tosin päeva
siin Luxembourgis ja lähiriikides,kusiganes liikusin.
Kel vähegi viitsimist võis näha lonkavat pässi isegi
eile Saarbrückenis kui väljusin restoranist seltskonnaga
kus polnud ei konna ega hallhaigrut
ainult mina, see üleni hall ja veidi haige sünnipäevalaps.

...aga pidustused aiva jätkuvad,papa Enno kuuskend kuus

sai täna jätku Saarbrückenis, sadakond kilomeetrit Luksemburgist kuhu lendas ema Berit kiirtee kohal oma euro viiekümnega kui kihutajaterivi lubas.Hommikuseks sünnipäevatervituseks maandus keegi südamlik hallhaigur kõrvalmaja korstnale, hetk hiljem istutas end katuse unkaakna katusele ning sai minult,piibusõbralt, hüüdnimeks unkakull.Pühendasin varahommikusele linnukesele ka luuletuse,mille leiab uudishimulik lugeja mu blogist kunagi edaspidi.Naaskem nüüd Saarbrückeni linnakesse,kus lonkav vanaonu istutati Manhattani-nimelisse tänavaääre kohvikusse, kus pakuti küll head saksa õlut,kuid hoiti kokku jalavaeva soolaubade ja/või -pähklite tassimise pealt.
Nii kolisingi kahetsustundeta naabrite manu restorani Kartoffel, kus pidi saama süüa nagu vanaema juures. Maitsev lõhepüreesupp seda ka kinnitas kuid coctaili serveerungiga jäädi hätta.Iceland-joogi tarvis polnud majas greibimahla varjugi nagu ka mu vanaemal,ent Violetta-drink sai siiski tehtud, kuna just traubensaft lubas teha homodelegi meelepärase lillavärvilise alkojoogi.Linnatuurilt naasnud reisiseltskond konvoeeris vanaonu luksimasse söögimajja,kus praeportsjonid olid pürjelite väärilised. Meie jaks neist igatahes üle ei käinud, ka arve number oli täiesti söödav. Koju jõudsime koos pimedusega ning nüüd maitseme himukalt seda prantsuspärast õunakooki,mis on Beriti spetsialiteet.Kõrvale libistame taas teravat,sest kuidas astud kaine pilguga unenägude maale.Hoidku Taevaisa et keegi meid sedasi siin näeks
sedastab kergelt kaine,kuid mitte üldsegi kürb
paadikapten Neemo E Poldre

Mimmiliisa eilne sünnipäev sujus kenasti

Juba hommik oli sünnipäevalapsele kingituste- ja õnnitlusterohke, mobiilis laulsid talle õnnesoove kojujäänud kodakondsete ühendkoorid.Päev kulges edasi suures ostupühamus, kaubakeskuses Belle Etoile. Kus, ime küll,rikuti suure liidu seadust ja müüdi Eerole isegi viis toosi kohalikke väljamaiseid tikke. Laupäev,5.october sai imekauni punkti linnaväljaku äärses restos L Lorraine. Kus starteriks libistasime austreid elik molluskeid mis vahuveini mullide saatel kiirelt me vatsade sisse kulgesid. La kelner oli sihvakas üle keskea härrasmees, kes imehästi hoolitses me Annakese eest ega unustanud seejuures meidki. Kohvikõrvaseks tellisime Eero ettepanekul rummisaiakesi jäätise ja shokolaadikoogikestega.  Kusjuures rummisai oli ca neljakordne suurendus meite Pärli kohviku rummisaiast,mille kelner kohapeal noaga avas ning kuhu oma pool pudelit rummi valas.See imes joogi kohe sisse nagu käsn ning iga amps oli joovastav, nii et konjaablit kohvi juurde polnuks enam mahtunudki.Jalutuskäik mööda öist sügissooja ning vihmavaba linna polnud pikk ega kurnav ning juba Beriti punane auto ootaski meid maa alla uuristet parkingukojas. Uni tuli meile kodukoikul nagu napsitanult väsinuile ikka,oli soe ja sügav nagu mustas augus.
          Minu sünnipäeva hommik startis samuti kingitustega nagu 6.october alati olnud.Esmalt tuli armuliselt abikaasalt imearmas CD-plaadike 1947 kus minu põlvkonna laulud ja muusika.T-särk ettemaalitud lipsuga oli samuti mu meelisobjekt mida ma ettesattunud poodidest mitte ei leidnud kuid tähelepanelik väimeespoeg ometi kusagilt tabas.Parkeri kirjapulk pluss disainmärkmik kuluvad ikka marjaks sest teen märkmeid isegi siinseil autosõitudel rääkimata kodusest kirjutuslaua-tagusest lehekestele sodimisest. Hommiku sisustamisest ei jäänud kõrvale ka kodakondsete ühendkoor,kes oli paremini ette valmistunud, kokkulaulmist harjutanud kui eile samal ajal.
Esimene tänahommikune pidulik sissekanne pärineb mu rektorilt Rein Raualt, kes suure sõnameistrina tabas taaskord kümnesse, öeldes
NEED,KEL ON ÜKSKAMA,VALIVAD IKKA NEID KEL ON KAMA-KAKS. Läksin seepeale pärast pannkooke ja aamukahvit rõdule, kus vedasin sisse esimese vastse piibu täie Saksamaalt ostetud Black Virginia tubakat. Sain sellest tajutavalt mõnusa kaifi elik laksu, kuna polnud üle aasta ühtegi piibutäit tõmmanud.Kohe kuulsin ülemiselt rõdult aknakatte/metallruloo sulgemise närvilist kolksu,sest ju mu tubakaving sealset noorikut häiris. Kusjuures meid äratas ta üleeile varahommikuste  ustepaugatuste ning tikk-kontsade kiire klõbinaga.Minu hinnang olukorrale oli järgmine-mulle tundus et keegi kompleksivaba neidis oli pärast tormilist ööd jäetud ilma väärilisest honorarist ning see temp ajas daami raevu, impulsiivseid hetki välja elama...
Just telefoneeris ajakirjanike liidu seenioride klubi esimees Harri Treial ning laulis mikrofoni kauni õnnitluse mille võttis tänulikult vastu sünnipäevalaps
teie paadikapten Neemo E Poldre

Sipsti - Belgiasse ja sipsti - koju tagasi...

Nii me tänane päevakene sujuski.Pärast aamukahvit siirdus daamide kolmik antiigipoodi endisaegset kreslat koju tooma.Nagu kartsingi,oli minu ihaldet suvemälestus siinsest paigast elik ristilöödud Jeesuse vaskkujuke leidnud omale teise peremehe ning kuna mina olen usklik inimene küll,kuid autousku,ei sobi mulle võõras usk. Nagu Mimmi ja Beriti ühendkoor mulle üleeile tõestas et risti tohib osta vaid tõsiusklik -ent miks ostsin Mimmile taaskord palvehelmeid St.Etienne katedraalist kui ta neid kirikus sõrmitsemas ei käi, ega ülepea külasta jumalateenistusigi...Aga see selleks,eks ikka tõesta juhtunu et pean oma invaauto ostuloa ära ootama ega tohi taluda mingeid kõrvalisi kommentaare kui omal usk nii kõva on.
Kohe siirdusimegi Ikeasse, mis asub tegelt Belgias, kodust arvata pooltunnikese autosõidu kaugusel. Suur majamürakas täis igast staffi ja muidugi rahvast.Stardi tegime iseteenindusrestos teisel korrusel, kus 28 euri eest  pakuti võimast kõhutäidet kahele maitsvate lihapallide,kartulipüree ja võimsa salatikomplektiga pluss kahe pudelikese punaveiniga. Osturallitajad suundusid rajale, mina jäin kakukese ja kohvi juurde mediteerima.Siis kippusin kulgema et leida paari toosikest ikealikke disaintikke. Teenindajakutt sai mu prantsuse keelest aru küll, kuid vastas et siin majas ei tohigi midagi tikusarnast leiduda...Kaks turvajeani valgeis vormipluusides olid sama meelt et läheduses tikke pole.Nii et kadus viimanegi lootus et siinseist kolmest lähiriigistki pisikest  tulesüütamist leida, mine või tuletikke laenama.
Remonditööde peaettevõtjaga räägitu rahustas veidi eilset ehma muljet,kui Jensu teatas et äravajunud toileti põranda kallet vaid uue seguga tasandati.Tegelt fikseeriti vana põrand ankrutega ning puudus point seda ära lammutada kuna vajumine stoperdus.Pealegi kinnitas Jansa et kuna annab töödele garantii,puudub tal mõte teha midagi nii kehvasti, et vaja pärast ümber teha.
Homme oleme siis aamukahvist alates sünnipäevalainel, sest Mimmiliisa juhlat juhatavad sisse kahepäevase peotsükli.Suurim asjaosaline on siis ka ülehomne sünnipäevalaps,teie
paadikapten Neemo  E Poldre

Liitunud rahvastel on kummalised kombed

pean ma tõdema siin Luksemburgis. Nad püstitavad endile kummalisi tõkkeid et seejärel hakata neid ületama.Kui soovite,tooge näiteid oma eelmisest elust murdmatus liidus,kus kodaniku elu tihti vaid raskustest koosneski.Neist ülesaamine nõudis nutikust ning enesearendamist,mängureeglite ja nippide tundmist.Mis oli loomingulisele inimesele igati jõukohane,tavajobule aga valmistas raskusi.
Siinkandis on näiteks tõstatatud probleemi tasemele tavaliste tuletikkude ostmine.Keegi kõrge ametnik kusagil Euroliidus ei tolereeri tuleohtlike karbikeste kättesaadavuse meetme jätkumist.Nii pole ma kahe viimase päeva jooksul avastanud tikumüügipaika ei siin Luksemburgis ega ka eilsel matkal Saksamaale, Metzi nimelisse linnakesse.Sõit sinna kestis kolmveerand tundi ning läksime lennates kiirtee kohal, odomeetril numbriks euro kolm-nelikümmend.Kusjuures eraldusriba taga, vastasvööndis venis või seisis kurvalt paigal kilomeetritepikkune autojoru. Rekkamehed vaguralt sabastikus esimesel sõidurajal. Mingi karm takistus segas kõigil edasisõitu.
Suht talle tundmatus linnakeses leidis sohver Berit imekombel maa-aluse parkla teatriväljakul, suisa kuulsa Metzi Saint-Etienne katedraali naabruses. Traditsioonikohaselt kappasid kolm daami kauplusi läbi kammima, lonkurvanaisa poetati tänavakohvikusse elik terrassile.Kus meid teenindas otsekui mu kadunud semu Jaagu teisik,kes üllatas mind oma sarnasusega nii näojoontelt kui kasvult ning kiiretelt liigutustelt.Pärast kolisin siseruumi kui üksi jäin.Seal sain imetleda hommikupoolse menüü kõiki hõrgutisi,ise näljane kui hunt. Croissantikestki  lootes lonkasin leti juurde ning sain südamlike vabanduste osaliseks kui olin sunnitud vaid klaasikese Bourdeaux tellima, mille asemel pakuti hoopis Merlot, punast.Samast nõudsin taaskord mulle nii vajalikke tikke, küsides des Allumetes /de zällümett, si-vu-ple/.Taaskord ohtrasõnalised vabandused pärast oma riiulite läbiotsimist kahe baaridaami poolt,mispeale kargas ligi teine kelner,kes sähvatas mu nina ees lahti oma dzäksi ning pakkudes tuld välgumihklist.Läksin üle englishile, sest mu france sai otsa ning teatasin et tahan tule koju viia kus mul piip ootamas...Kusagil paari tunni pärast laekusid ka osturetke daamid väsinult kuid õnnelikena.Kohe algas tagasisõit ning mulle tõotatud gurmeerestoran jäigi vaid unistuseks.Ummikseis maanteel jätkus ning me vapper teeneline sohver nuputas ümbersõidu, ise vahepeal Eerole helistades et suund ikka õige püsiks. GPS ei rakendunud,sest roaming ei töötanud pärast riigist väljumist ja taassisenemist. Koju saime hõlpsasti,sest lootsime et meie ees sõitev, tünnivedajast rekkamees ei tee meile tünni vaid põrutab otse Luksemburgi. Eero valmistas õhtueineks maitsva pasta ning kogu me seiklus oligi basta.
Täna läheme Ikeasse mingit kangast otsima ning mina loodan kasvõi sealtki Rootsi disainerite tuletikukesi leida miska saan oma vastse lemmikpiibu ära proovida.Kui seda  ikka ei toimu eeltoodud tehnilisil põhjusil, siis luban,et hakkan salatikkude maaletoojaks siinmail ning minust saab lõpuks la miljuneer.
Tõotab pidulikult oma seltsimeeste ees
paadikapten Neemo E Poldre

Kindla käega, kuid riskivabalt ja julgelt

sõidab minu laps Berit Luksemburgi kandi kurvilistel,mägistel teedel.Kus vaja,surub kinganina õrnalt piduripedaalile.Kus väga vaja,surub sisse madalama käigu,pidureid tarbetult piinamata.Seda oskust pole vanajumal jaganud kaugeltki mitte kõikidele roolihoidjatele,nagu isegi märkate.Eilsel Trieri-reisil tõusis see seik eriti teravalt esile.
Üks vanimaid Saksa linnu ei suutnud meid küll mittemillegagi üllatada,kuigi veetsime seal terve päeva.Mina peesitasin keskväljaku vabaõhutrahteris.kuni kolm daami linna läbi kammisid.Olles leidnud ühed talvesaapad ühe karvapusa ning ühe kleidi.Pärast suundusime koos,Anna küll vankrikeses,kala-ja veinimajja kus pakuti einet koos juurdekuuluvaga.Võrreldes päev varem kogetud  Chocolate House portsudega oldi siin  hulga säästlikumad portsude kokkupanekul,kuid ega me enam olnudki Luksemburgis.
Kus täna said suures kaubamajas otsa nii moosipurgid kui tuletikudki.Esimesi vajas noor emand ploomi-ja õunamoosi purgitamisteks,tikke mina oma vastse piibu käivitamiseks.Selle kõvera varrega piibu kui oma ammuse unistuse soetasin eilsest väikesest Saksa linnast, majast väljaku ääres.
Eilsest veel niipalju,et me hommik algas üldhäirega. Helistas remondi peatöövõtja,kes kurtis et tänu suurele lammutustolmu pilvele kukkus karjuma me majavalve suitsuandur.Mina pakkusin,et kasutagu valveparooli või kleepigu kinni suitsuanduri korpus kui patarei väljavõtmine ebaõnnestub.Pärast kontakti paigaldajaga selguski et kisakõri katmine on lahendus.
Tatarimaa teadureil õnnestus lahendada Titanicu huku saladus, sedastab ajaleht.Kuidas küll, küsitakse. Teadurid vaatasid filmi Titanic, kõlas vastus...
Mina üritasin täna lahendada Euroloto kohaliku pileti ostu saladust.Euro millions on mängu nimi,seda nägin juba K-kioski vaateaknalt kui noori lapsevanemaid ootasin suure kaubamaja jalutusgalerii pingikesel, kus olin üritanud mu kõrvale istunud naiselt inglise keeli küsida,mis pilet maksab. Olles seda arutanud samas oma nelja sõbrantsiga selguski et english polnud nende tugevaim külg ning ega nad saanud minust aru.Sama lugu kordus ka piletimüüjaga,kes pakkus mulle piletikontsu täitmist vastamata mu hinnapäringule- selle lugesin ise välja kontsu tagaküljelt et mänguvälja hinnaks on kaks euri.
Ülehomme,viiendal läheb oma õnnepiletit lunastama
teie ustav paadikapten Neemo E Poldre