Elu on hea, aga saatus nöögib
meenuvad mulle nüüd tihti Virumaalt pärit emaema sõnad, kui ta vanaduspäevil meiega koos elas. Mis neid ütlemisi ajendas, küllap vihase pulli ründest tingitud invaliidsus. Mis jättis keha küüru ning ka püsiva jalavigastuse.Sest polnud mingit rehabilitatsiooniteenust sügava puudega patsiendile, hea veel et hingki sisse jäi kuni verd täis valgunud silmadega vihane pull miilitsamehe püstolist kuuli sai ja kooles.
         Aga mitte see pole teema, hoogsalt läheneva 65.eluaasta künnisel olen hakanud juurdlema, kas on elul mõtet pärast seda verstaposti. Ainult pikka elurada märkiv kuupäevake nekroloogis ja hauakivil juhuvaataja jaoks kes mind ei tundnud. Et vaatab ja imestab kui kaua elas.On,s sel mõtet.
Olgu kuis on, aga minu sotsiaalne närv on endiselt erk. Lausa marru ajab kui äsjaalanud arstide streigi alguspäevil loen, et äpudest arrogantsed, ülbikuist bojaarid ei plaanigi kuidagi eesti rahva kannatusi leevendada ja hoiavad endiselt kaheksat miljonit haiglate remondi raha haigekassa eelarvereal, mitte riigieelarves kus selle koht.Kulutades niimoodi meie haigusraha värvimisele-krohvimisele, aga mitte sihtostarbel.Sotsiaalmaks pole sugugi mõeldud alarahastatud meditsiini aukude lappimiseks, vaid haiguste raviks. Mõtlemise koht, Euroopa parim peaminister ja ülbeim rahandusminister. Kellele on tähtsam vaeste kreeklaste heaolu ja nende plaanitav vormelirada. Kuhu investeeritakse müstiline hulk miljoneid Eestigi abirahast.Siin meil aga kimbutatakse koolivõrku, likvideeritakse gümnaasiume, viilitakse õhemaks riiki, sest raha justkui pole. Ilus jutt, aga kui tõele näkku vaadata, siis rahamure ei morjenda riigilt kogujaid, kelle palganumber kena trikiga juba  jaanuarist tõuseb. Sest viiekümne protsendi võrra kosuv elektritariif kergitab ju inflatsiooni. Kui oma särk pole ihule ligemal, kelle oma siis.Vastake kes teab.Küllap olete sama põnevil vastuse otsingul
nagu paadikapten Neemo E Poldre.