EestiPoiss

oma pojukestega alustaks -eilne paus kulus muljete kogumisele ja asjatamisele ajakirjanike liidus.Sealt naastes päästsin oma Liza tööposti otsa,ise jäin noormeestega.Kuna pere kogunedes oleks meil majatäis loomeinimesi,ei jää puutumata ka noorte hingekeeled.Nii leidis Sepo,et Nissan Qashqai on ju lihtsalt Nishqai(mis polegi üllatav tulemus-miks tähti raisata?).Potile number kahte vormistama asunud Patu kutsus mu paberiga ligi ja teatas:Nüüd tuleb minust piimasuppi,nüüd hakkasid välja tulema makaronid(?)Täielik üllatus, mis talle pähe kargab! Aga kui issi Pallase diplomiga skulptor,tädi Berit tulevane graafik ja Mimmi florist, minagi ise kunstikursuste diplomeeritud jünger,pole ka ime.Et tahaks taieseid vormistada.Nagu lubatud,käisin kunstiretkel,mis algas Pärnu mnt.8 Disaini-ja Arhitektuurigaleriist.Mind üllatas Tauno Kangro imik,mis oli tõepärane kujund kerratõmbunud pisikesest,minu üllatus-Kangro,kes massiivsete monumentaalteoste macholik tegija,sünnitab äkki väikelapse. Teine üllatus - vana tuttava,Aili Vahtrapuu Kõnelejad: Neljal raudjalal raudkast mõõtudega ca 40x50 cm ning 20 cm kõrguste servadega justkui turbaga täidetud boks,mille kohale kätt pannes kostus nelja inimese hääli ja naeru.Päris vaimukas ja lahe installatsioon.
Vähemvaimukas polnud ka Linnagaleriis pakutud paarikümneminutine filmike,kus Carmen Mikiver ärinaist kehastas,kes baarmeniga elust ja inimestest vaimukat juttu vestis.Inimlik-südamlik ja soe lühifilmike,ka peategelase vetsukohtumine venelannast koristajatädikesega.Head taustakaadrid Radissoni katuselt ning väärt dialoogid.Pealkirjaks "Loksutada.Mitte segada" mis tähendas jamesbondilikku parooli vodkamartiinile.
Sellega ühel pool,astusin sisse Kunstihoone uksest.Kus olen piletivaba külaline oma pressikaardiga.Lausa nautisin dadaismi emaks tituleeritud Hannah Höchi kollaaze,mida olen isegi harjutanud kunstiõpetaja Aive Metsa käe all kunstiringis tunamullu talvel Mooni Invakojas.Kahekümnendate Saksamaal võisid tema huvitavad nägemused kleepekunstist olla tõesti teedrajava tähtsusega. Oma võlu on nad täna veelgi kasvatanud,kuigi aeg astunud edasi,toonud uued tuuled assamblaazide näol. Või mine tea,äkki olid needki toona olemas?
Pika kultuurist õhkuva päeva lõpetas kohtumine soomlannast kirjanikutädi Lena Krohniga Soome Instituudis elik Kirjanike Maja musta laega saalis.Enne külalist astus sisse lastekirjanik Rein Põder,keda teadsin telepurgi vahendusel.
Istusin viimases reas,tervitas ja astus ligi:Palun,kas võiksite minust pilti teha? Tervitasin vastu,mõistes,et ajas mind segi Postimehe fotograafiga,ning vastasin:Pilti ma ei tee,küll aga võin teist kirjutada.Mida siinkohal teengi.Ent mees puhkes südamest naerma,ju ei uskunud.
Loomeindu turgutavalt see lastekirjanik mulle mõjus,pean nentima.Ma olin ju õhtute viisi olnud kuulnud kuidas me pojukesed Mimmilt unejuttu välja pinnivad :Automuinasjuttu räägi Mimmi,palun!
Sealsamas musta laega saalis kangastuski mulle lookene papaHummerist ja neiu Lexusest,kes väikest autokest seltsiks tahaks.Unistavad küll,et võiks olla Mini või Smart,ent siis viib saatus kokku Volkswageni Põrnikaga...viimane ju Sepo konkurentsitu favoriit ja unistuste auto,seepärast selline puänt.
Liikuge teiegi loomelaineil
soovib metskapten
Neemo E.Poldre