EestiPoiss

jälle oma(esimese sügiskuu päeva) muljetega platsis. Esmalt üllatas mind me mailman, postikana,kes pistis postkasti teate Pensioniametilt. Kappasin siis Nõmmele,et sealt tähtis teade hambus, tolle penskariklubi poole astuda.Sirgestama momenti,miska mu väidetavalt sel kuul lõppev puudetoetus klaariks puhuda. Et kui puue nüüd tõesti kaob,tuues esile terve mehe sümptomid,siis peaksin ametnikule tädi Sirje Platonovale ehk lillekimbu viima mu äkilise tervendamise eest. Ei suutnud seda ju imearstid Rein Marrandi ega Viktor Lada. Mida ma ei jätnud seda Sirjele mitte sõnamata.Aga daam väitis,et arvuti sogas vett,kuna mul üleminek vaeguripensionilt vanuripinsile tulekul. Ja et patsiga poistel need digiasjad ikka ummamuudu kulgevat. Kogu mu helesinine lootus, et senstiivsete võimetega sotsametnik ehk mu invaliiduse, ja mitte ainult paberil, jäägitult kaotab,purunes kui õhuloss sügistuules ja -vihmas.
Täielik ulme,noh.Ja mina ikka sandike edasi...
Aga koduteel, 18-ndamas bussis nägin tõega ulmelist nägemust: ca 20 suve vana Brigitte Bardot seisis mu istme kõrval ja kõneles moblaga puhtas eesti keeles(?)Tundsin,et peaksin end näpistama tajumaks et pole mitte uni. Silmipimestavalt ilus inimene see oli,kes kunagi 30.-40. eluaasta vahel päris kindlasti kuulsa daami, näitlejatari fassongi on. Kesklinnast Järvele sõitis ja siis lahkus bussist. Piidlesin nii,et neiule mu ebaterve (kunsti)huvi silma ei torkaks. Õnnestus. Aga kolmandal kell kolm kunstihuvist Kunstihoones seminaril viibin,kus peateemaks "Raha ja kunst",mille aluseks Siim-Tanel Annuse värske näitus "Raha ja poeesia".
Homme aga Ajakirjanike liidus oma loomestipendiumi teemat tagant tõugata proovin,ka EA liikmeskonna autoremondisoodustuse internetti pean aitama pista. Ralfi Hondahooldus ju nii lahke oli,et seda võimaldab.
Putinjugendi uudiseidki ei tohiks siinkohal unarusekasti pista.Need noored,kellele Ühtne Venemaa oma tiiva all nö lastekaitset pakub, olid varmad isakese eeskujul tulekahjukustutamist mängima.Pahad ajakirjanikud,keda isakese killerid veel sihikule pole võtnud, tuvastasid,et nood nö komnoored pistsid kusagil Tambovi oblasti metsas mingi palgijupi põlema,siis kukkusid kaamera ees vett peale viskama. Meiegi oleme metsatulekahjul,oli pokazuhha teemaks. Ja teine killuke samast ooperist:Vene meedia kiitis,et tulekahjukoldes, kus sm Putin tuletõrjelennukilt veepommi heitis, läksid puud taas lehte ja kõrbenud-söestunud maapind hakkas haljendama(?) Lausa Volodja-imetegija,ma ütlen.
Mingit imet ei tee teine totalitaarreziim:hiinamaalaste oma.
Vee Tsee Tung küll enam pisikeste elu ei määra kuid sovetlikud traditsioonid ei sure. Kui Shanghai Expol oli möödas esimene pool näituse aega, tahtsid eksponendid pidada pidu koos korraldajamaa esindajatega kes neile abiks palgatud ning pakkuda vabast baarist drinke. Ja mis sest loost sai? Maailma rahvad pidutsesid suurel maailmanäitusel, aga hiinlased jäeti politseiaheliku taha vöötlindi varju,mis kaitses raudaeda,mis valget rassi kollasest eristas. Ka free drink oli keelatud.Miks seda karmi keeldu vaja oli,teavad vaid seltsimees ...Dong,Lenin ja Stalin.Kui nemadki.
Punareziimidel ikka kombeks inimesi vaenata,et oleks selge,kes isake on ja kes otsustab.Ainult ühte head külge näen tos võimude terroris:siis inimesed ehk mõistavad kuidas ei elata ning SaviEtsi ka enam kunagi kuhugi ei vali.Et ajalugu jumalapärast ei korduks. Milleks meile bütsantslikud diktaatorid?
"Eläma on laiffi",nagu väidab suur isemõtlejast alkonaut ja hüppur Matti Nykänen.Tema sententsi tõlge ütleb "Elu on elamiseks parim aeg" mis kõlab kuidagi kohmakalt.
Abiks aga seegi,sedastab
endiselt teie
Neemo E.Poldre