EestiPoiss

Päikeselist aprillihommikut tervitab ning täpsustab eilset sissekannet: sihtasutus Unitas jagas Mart Laari juubelisessioonil Euroopa Mälu ja Leppimise auhindu. Neist üks läks Venemaa presidendile Dimitri Medvedevile stalinismi ülistamisse negatiivse suhtumise ja Katõnis lepituse otsimise eest. Nutikas serveering, et Kremlis paksu pahandust ei sünniks. Katõn on ju aktuaalne kuid eks stalinistid peitu ikka veel Kremli võimukoridoride salasoppides ja nurgakestes. Nashistid ja pazornikud ju nende ahjualuste tublid käepikendused. Kuid kui värske auraha teisel küljel - meenutage reversit ja aversit! on kahetsus Smolenskimaal toimunust. Siis polegi hirmu, et pisimõmmikule kambakat tehtaks: keerab lihtsalt Katõni külje ette ja rahu majas.
Kui juba poliitikajuttu vesta, tasub pöörata pilk ka omamaistele asjalistele. Aias lõket tehes turgatas mõte,et Savisaart vajame kasvõi selleks, et Ansipi tegemisi paremas valguses nähtaks. Kui K-kohukesed pidevalt plakatitega ei ässitaks, me ei märkakski ehk,mis vahe on linnaviletsusel ja Toompeal. Kurb vaid,et linna ja riigi vastandamisel jääb peksupoisiks rahvas. Nii ühel kui teisel pool pealinna piire. Mõelge siit edasi, saate ise kah klaariks,kustpoolt tuuled puhuvad. Riiki ei huvita, kuidas Tallinnas koheldakse mujal elavaid tudengeid või kuidas süvendab elukallidust ja võitleb euroraha tuleku vastu sm Savisaar isiklikult.
Rõõmsamal lainel ka. Eilsel invaspordiüritusel hoomasin,et erinevalt Ken-Marti Vaherist on ta kolleeg Riigikogust Urmas Reinsalu end sotsiaalteemal sügavalt harinud. Orienteerus päris hästi tänases seadusetuses sotsiaalvallas ning nimetas ära riigilt kogujate vajakajäämisi inimesi kaitsvate euroseaduste vastuvõtmisel. Tabasin end mõttelt,et riigilt kogujaks olemine on lifestyle nagu golf või purjetamine. Kogud pühendumusega lausa. Muide,kui leian kolm-nelisada tuhat eeku,kandideerin ise kohe sinnasamasse. Minu sõnum oleks:viiekümneviie tuhandelise kuupalga juures kandkem iga kord kuluhüvitised lastekodude fondi. Milleks meile majoneesi- ja bensarahad kui autodeks poolemillised luksvehiiklid? Ken-Martiga oskan Reinsalut võrrelda, sest kuulsa Barbie peika näitas mullusel riigikogu õiguskaitsekomisjoni istungil tööd juhatades üles hämmastavalt nappi asjast arusaamist autodega seonduvate seadusepügalate käsitlemisel. Korduvalt. Kusjuures mittekeegi ei juhtinud nooruki tähelepanu pidevale naiivkerglaslikule suhtumisele. Olgu kõne all nt korrusmaja parklat risustavad autoromud või alkolukud raskeveokitele...
Tänase S-lehe esiküljeuudis serveeris üllatusliku deja vu. Sest Taani hotellis Crown Plaza Copenhagen Town pakutakse külastajaile võimalust jalgratast pedaalides toota elektrit. Tublimaid Armstronge ja Ause premeeritakse tasuta lõunaga. Kas väidab veel keegi,et tasuta lõunaid EI OLE? Mida meenutas see uudis?Kui pärast insulti viibisin taastusravil Järve haiglas,käisin ikka hilisõhtuti omapäi spordisaalis väntamas pedaale põrandale kinnitet jalgrattal, mis meenutas oma arhailisuses uunikumi ning mille juhtraual näitas ampermeeter, millise voolutugevuse saavutasin. Kui juhtusin peatuma ning ümberkaudseis majades tuled kustusid, oli minulgi uhke tunne. Et väntan taas ja kodudes süttib valgus! Kui oli korduvalt nii läinudki, palusin raviarsti : et dr.Hille Leht ei saadaks vanurit uuema tehnika tulekul prügilasse, vaid Kurtna motomuuseumi ehteks!
Nüüd mõne reaga mu teisest harrastusest: ülikooliõpinguist.Katsun mõtteis keskenduda välispraktikale Europarlamendi juures.Väärtus seisneb selles,et saan töö juures kas osalus- või vaatluspraktika näol kogemuse ning seal võivad avalduda ka mu senise hariduse nõrgad küljed, mida on võimalik parandada hilisemate üliõpingute käigus. Ka on võimalus saavutada järgmine tase mu erialastes kompetentsides. Juba enne oleks vajalik teha loetelu küsimustest, millele hea otsida vastuseid. Praktikasuunda teades oleks kasulik end ses osas veidigi harida, et kohapeal paremini toime tulla. Nii saab sisseelamisperiood lühem ning õnnestub maksimaalselt keskenduda uute teadmiste hankimisele. Enim hinnatud ongi praktikant,kel selged eesmärgid ning oskab neid avada. Küll aga on kurdetud vaatluspraktika vähest tulemust: tasu ei saa,ise reaalset tööd teha ka mitte- mis mõte üldse? No ei usu,et see vaatekoht on õigeim. Pealegi -tasu saab ju vaid tegeliku töö eest,aga praktikant ei suudaks anda reaalselt nõõdetavat tulemust, seega puudub alus palga maksmiseks.
Remark eilselt konverentsilt: Strateegilise kommmunikatsiooni ekspert, libamisi mu ametikaaslane Agu Uudelepp tõdes,et meedia tähelepanu me üritusele oli ümmargune null. Mul puudus võimalus küsida, palju kutseid ja eelteavet kirjutavale ja kõnelevale meediale saadeti?
Mis suhtekorraldaja taustaga inimesele teada: kutsuda tuleb alati NIMELISELT ja just neid ajakirjanikke,kes selle teema käsitlemisel vilunud,tuntud.Lähetad ridamisi eelteateid stiilis : Maale,vanaisale. Kas keegi tuleks nädalalõpul meilt läbi? on sada kaks protsenti kindel,et ükski peatoimetaja ei kutsu oma kabinetti alluvat ja kirjuta talle ette mida ja kuhu.Sest kõigil asjalikult koonud arvutimonitoridel.Tähelepanek:kuigi minu järglane Õhtulehe sekretariaadis Priit Hõbemägi kutsub kõiki ajakirjanikke üles kandideerima temast pea vabanevale Eesti Ekspressi peatoimetaja kreslale. Ei ole mina see,kes tost väljakutsest huvituks. Sest lehetöö on hüpertooniatõve küüsis vaevlejale piisavalt kõrget panustamist ja närvikulu nõudev. Õige mul vaja,et tolle au pärast mu eluaastakesed viie-kuue aasta võrra napimaiks osutuvad!
Pealegi:peatoimetaja olen juba olnud.Eelmises elus, sovetiajal Autotranspordiministeeriumis. Milleks vana suppi üles soojendada? Kuigi oli nauding töötada pressikeskuse juhina. Palk,prestiiz ja ameti-Volga võis toona teha paljusid kadedaks. Pealegi tundsin end kui kala vees: töö sujus,kolleegid tublid,ülemused-ministrid arukad inimesed, kompartei-hullust ei põetud ega sunnitud ka peale. Takkapihta saangi öelda: elu oli lill.Ühtekokku veerand sajandit tegelesin oma hobidega ja sain selle eest isegi palka! A - nagu auto ja A - nagu ajakirjandus olid tõesti mu lahedad harrastused. Kuni vanaautoklubi ning autorallini välja. Kunagi polnud ei igav ega üheülbaline. Kuis küll nii,et tea Liiza ega lapsed.
Kui antaks valida,elaks taas samas variandis,miljöös ja seltskonnas.
Kas on teilgi nii hästi läinud?
Kirjutage,helistage,teavitage !
endiselt teie
Neemo E. Poldre