EestiPoiss

hirmkaunist hingamise-päeva soovib kui tervitab.Ja ise aknast oma vilkaid linnumaja-külalisi piilub.Tihaseid,kes lasevad hea maitsta seemnesaial, päevalilleseemneil ja rasvapallikesel.Nii lumerohkel talvel võiks iga kodumajaomanik sulelisi külalisi toidupalukesega rõõmustada. Mõelda vaid kui palju kõvakstõmbunud leiva-saiatooteid teilgi kodus pühkmekasti pudeneb.Mina isegi poetan koogipuru Sissy toidukaussi ,sest muidu ummistab vaagnaid pestes me vana maja äravoolutorusid.Kas pere-emandad ka niiviisi mõtlevad,kahtlen.Neil läheb ju iga sodi otse kraanikaussi...Ja need kolm restikest,mis ma mullu SuperBoxist soditõrjeks ostnud ja koju toonud,on järjest läinud kaduviku teed.Kas kosmoseteadus,et solgitoru vaja puhas hoida ja vaid vett kraanikausist alla lasta? Et tundub kui vana toriseja sõnum? Ei,lihtsalt ettepanek oma põhjatust tarkusesalvest. Nagu järgminegi: Masu ajal tasuks säästa kõiges.Miks piilute oma käe- või moblakella bussis sõites kui sohvri kohal laes salongi elektronvekker ripub? Selge säästuvariant on mitte kaeda isiklikku, et seda mitte kulutada. Nõmmel tihti 33.bussi oodateski vaatan ikka raamatupoe seinal olevat välis-ajanäitajat.
Näe,hiidlane ütles kah naisele,et vaata parem naabri tuulelippu kui uudistad,kas tuul vesikaarest ehk mitte.
Paar sõna sellest,kuidas sovjetiaja kool oli omast ajast ees.Kui poisse sunniti heegeldama ja kuduma,tüdrukuid näiteks puulusikaid voolima. Nüüd loen kava,et poisid peavad peagi ka vaba Eesti üldhariduskoolis õppima kuduma, tütarlapsed treima.
Teinegi aspekt tolleaja koolis leidus,mis tänasesse päeva ulatub.Keelekümbluse versioon nimelt.Eesti-vene segakooli näol. Klassiruumid olid me 24.keskkoolis kõrvuti. Kui kell vahetundi helises ja õps klassist lahkunud,avas esimene huligaan-patsaan ukse ja räpane tahvlilapp lendas kellelegi meist vastu koonu.See oli kui kindavise duelliks. Väljakutse kismale,zakaz na draku.Kohe läkski löömaks: me,poisid,tormasime välja ja madin las alata!Keelekümblus ikka täielik.Roppused lendasid,vastase keel sai põhjalikult klaariks. Millest oli laostunud ja marodööritsevas vene armees kasu täiega.
Ja nüüd sellest,millist kasu on minul mullutalvel Moonis läbitud loomingulise avardumise kursusest.Sündis üks eksperimentaalteatri-projekt,mille saatsin oma kunstiõpetaja Aive Metsa mehele,ajalehe Epifanio väljaandjale.Tuntud loomeinimesele ja kunstmaalrile.Mida ka järgnevalt kordan. Tegu oleks improteatriga,mille lavastus sünnib otse teatrisaalis,ilma käsikirjata.Teatritüki aluspõhjaks on eelmise päeva internetikommentaarid.Lavastusjuht loeb kiretu häälega ükshaaval kommikillud ette ja laseb näitlejail,kes istuvad saalis publiku hulgas,neid justkui juhuslikult välja valides lasta lahti mõtestada,põhjendada sõna-ja teemavalikut.Kujutan ette,et ainuüksi Õhtulehe kommentaariumi põhjal loodaks lavastus missugune!Näiteks PolygonTeatris või Oma Lava teatris kui Improteater ei huvitu...
Edukaid loomemõtteid siis.Ja intrigeerivaid lavastuse aluspõhja-netikommentaare,mis sünnivad justkui igapäevase WC-s käimise aegu:aina loovutad tükikese endast (nagu äsja väitis Areenis üks isemõtleja).
Head kergendamist
ja olge ka muidu tragid!
Parimatega teie
Neemo E. Poldre