EestiPoiss

see vana Polbergi poeg,nagu sõbrad mind hüüdsid,jälle siin tervitamas ja muljetamas.Kuna mu vana tuli suht tervelt ja ühes tükis tagasi sõjatandrilt (vaid parema käe "väike Ats"lõigati Piiteri sadamatohtrite poolt ära,kuna oli peopesas muljutult, pärast fritsude snaiprikuuli läbiminekut üpris elutu ning mädanemakippuv.Aga mitte selles pole päeva point.Hoopis tõigas on,et oleme suure madina justkui ümber hinnanud.Kuna meie, eestlased, tuhkagi ei võitnud,nimetasime nende väidetava võidu nimelise väljakugi Tallinnas ümber Vabaduse platsiks.
Ja lingvistiliselt märkisime fakti ära uue ortograafiaeeskirjaga: varasema läbiva suurtähelise Teine Maailmasõda asemel tuleb nüüd kirjutada vaid alustava suurtähega Teine maailmasõda.Et Puutja komandost keegi mede keelt ei mõista,ei tulegi meil taas vastust anda suure sõja tulemuste väidetava " ümberhindamise" eest? Aga mina pean oma kontrolltöö madalama hindega olema valmis vastust kandma,et pole märganud uue kirjaviisi võidukäiku. Kuid eks ma ortograafialektorilt varsti märkuse päevikusse saan (!) Oma uljutsemise ja bravuuri eest.Keegi latseke pakkus täna klassitöös nime taluröstsai,väiketähega ja täisliitsõnana.Pedagoog küsis,kas ja miks?Minu tarkus ei saanud jääda vaka alla,sest Tiiu Erelti Ortograafiaraamatuke on varmas nõudma kirjapilti Talu röstsai.Ma pakkusingi välja suurtähelise alguse ning esimesele sõnale järgneva reeglipärase liitsõna "sest muidu on kirjapilt lausa jabur(?) ".Jabura võtame maha,aga muidu on õige",kõlas pedagoogilt, klassi naer taustaks.Kõik on jälle nii nagu ennegii,ütleb laulusalm.Juba jälle ei tea ma õigekirjutuse reegleid,kuid eksin harva.Kuna 11.jaanuaril on eksam, tuleb end tunduvalt parandada ja unustada,et olin kunagi igas keeletunnis klassi priimus ka ilma õppimata.Loomulikust intelligentsist,nagu öeldakse. Vahel mulle tundub,et loomuliku intelligentsi najal ja NLKP Kõrgema Parteikooli karastuse toel ning legendaarse teejuhi Ivan Sussanini surematute juhtnööride järgi meidki juhitakse helgesse tulevikku ja kaugemalegi veel...
Ühisveonduskillukesi.Eile sõdan Hiiult Männikule.Buss täis vanu,väeteid, lonkavaid vene mutikesi.Reisisaatja,tugev mees neljakümnendates,on igas peatuses viks ja kraps neid sisse-välja upitama-toetama.Kui Maxima poe juures mutike tolle eesti mehe toel väljub,sönab ta :Palju tänu,pojuke!Ja Savisaarele kah tuhat tänu!?Kassa kae,kus Savivanal austajannasid ka mede kolkakülas!Aga mu tänane kooliteele reisisaatjaks munsterdatud neljakümnendais meesterahvas istus aknaalusel pingil vähe kössis ja nukrutses omaette.Polnud tal mõtteski kedagi sisse rebida või välja puksida. Ta võiks helkurvestigi pingi alla peita ja edasi molutada,tuumasin. Mulle meenusid koolipoisi-aegsed vallatused koos klassivend Jaanusega, kelle olin kutsunud liituma Nõmme depoo juures toimetanud Vabatahtliku Tuletõrje organisatsiooniga.Me suviti kuigi agarad polnud suuremail lahinghargnemise õppustel osalema.Küll aga harjutasime plekkvannis tulelõõma kustutamist vahtkustutitega ja kantava käsipritsi voolikust joajuhtimist märklehte.Vajalik osavus tuli kergesti.Nagu ka harjumus laupäevaõhtustel tantsupidudel valvekordade aegu Nõmme Kultuurimajas end plikade tantsule valijate hulka libistada kui orkester lugu alustas. Punane käelint sipsti taskuräti- asendajaks rinnataskusse ning üsna pea liuglesime poognaid võttes kui härrasmehed muiste.Neil kuldseil kuuekümnendail oli meil teinegi harukordne võimalus saada tasuta osa kultuurist läbi sama priitahtlike pritsimeeste seltsi.Nimelt oli tuletõrjel leping Nõmme kinoga "Võit",et kohustusliku tuletõrjevalve sooritavad Nõmme ühingu liikmed. Kes tavaliselt olidki vabatahtlikud,koolipoisid Enno ja Jaanus.Sest iga nädal tuli linale mõni uus film ning patt oli nende tarvis meie peredele kodumaju ehitavailt vanemailt nende niigi nappi raha küsida...Siin suurt kavaldada ei saanud.Kuna toonane filmilint oli üsna tuleohtlik,tuli meil oma ameti tõttu kordamööda olla ühe seansi jagu saalis,teise aga fuajees.Ja eimingeid vallatusi oma käesidemetega!Enamgi veel:neil valvekordadel uhkeldasime lisaks kihvti kokardiga vormimütsides,korrektseis tumedais pintsakuis ja lipsustatult.Kui mind punaarmees pritsikuuri autosohvriks määrati,oli uhke muljetada küll,et mina juba vana tuletorkija olen!Seda,et kodanlisel ajal mu emaisa Anton Miir Narva-Jõesuus tuletõrjes ametis oli ja läikimalöödud vaskkiivriga mööda supelsakste linnakest ringi patseeris,ei olnud mõtteski sellele seltskonnale selgitada.Õnneks ei nõudnud keegi selgitust sellegi kohta, miks eesti poisid rivilauluks õhtusel jalutuskäigul Lili Marleeni laulsid.Sest mina,eeslaulja, õpetasin.Sõnad olid peas,mulle neid sõdurilaule ju pruudiraasuke Silvi akordioni saatel laulis. Terve aasta,kuni ma veel ehitustehnikumi poisina nekrutiseisuses olin. Miks mulle Eesti Leegioni sõdurilaulude CD nii armas on?Ikka seks,et justkui endal läbielatud etapp. Huvitav,see tunne valdas mind kui aasta tagasi Viru Keskuse Rahva Raamatus Mart Laari ajalooraamatu esitlusel viibisin ja kus kõiki neid laule lauldigi.Ansambliga.
Fiiling oli täielik!Unusta invaliidsus ja kõik muu siin ilmas!Oled kui noorusradadel taas.
Remark:just täna meenus miskipärast,kuidas aasta 1970 suvelõpul viisin õhtusel aal toimetuse ajakirjaniku koos kaasaga Käsmu,Tiidemannide majja suvitama.Otse Võsu sissesõidu künnisel silmasin hääletajat,kena neidu parimais aastais.Jaanipäevaks traadi tagant ja mundrist vabanenu terav silm tabas kohe,et piigast saaksin armsa kaaslanna pikale tagasiteele. Imekähku paarikese maha poetanud,tulistasin kohe tagasi.Autosid liikvel loomulikult nii imevähe,et mu silmarööm valvas just samas paigas,kus enne.Pärast lennukat peatumist jõudsin vist esimesena küsida:kas Tallinna.Silmaga nähtav kurbus peegeldus kaunites silmades,kui näitsik vastas:Ei, tahaks hoopis Rakverre! No tuleks peale vähemalt Viitnani, sädistas neiuke.Ja mõte tal liikus,tuleb nentida tõika. Sest nagu Viitnal selgus : vana tõde,siit Rakvereni ju tühja pudeliga visata! Sulnis suveõhtu, vaba mees ja vaba aeg,vaba(?) nainegi vist kõrval? Ja Rakveres ootas järgmine üllatus:nädala pärast Porkuni järvede keskel Rakvere Teatri suvelavastus "Porkuni preili".Transparendid üle kesklinna tänavate olid nii aplalt pealetükkivad,et ju tekkis üheaegselt me mõlema peakeses justsama mõte: sinna tuleb meil koos minna! Vaba mees võttis kohemaid julge otsuse ning küsis:mis kell ja kus siin linnas siis nädala pärast kohtume?
Vat edasi on juba Krönungi-jutt Kel kannatust,loeb homme lisa.Kuidas just oma jorsi vene kroonu saatnud piiga uude suhtesse sukeldus ja mis sest sai.
Parimat ja lehva-lehva!
Parimat!
teie Neemo E. Poldre
/AK mulluste Kultuuriuudiste tegijate poolt kogemata tiitreisse pandud nimi/Teisisõnu siis:kunstnikunimi,kuna kunstijutule mu näitusepilte juurde näidati.