EestiPoiss

tervitab ja teid hoiatada võtab:homme reede ja kolmeteistkümnes üle elada tuleb! Just avastasin,et loenguid mu rühmal pole teps mitte: järelikult saan paari vajaliku aine omandamisele keskenduda.Kui olen korra linnas ära käinud ja ristsõnavastusega kaardikese E.E.toimetuse postkasti pillanud: Nõmmelt käib postivedu kuis Jumal juhatab,nende tiguposti hooleks küll ei julge jätta.
Käin seal Narva maanteel kui "oma kodanikukohust täitmas",korra nädalas sedelit urni viskamas.Niisamuti nagu Kärdlasse jõudes lippan keskväljakul "loomulikke vajadusi rahuldama",lotopiletit ostma (?) Mis juba omamoodi rituaalgi. Miks ka mitte.Vikingisse investeeritud kümnekaga ju "suurt siga ei tapa", kuid oma õnnele jätan ukse lahti,nagu kunagine lototädi Monika Salu tavatses väita.
Kusjuures olengi oma Liizale korduvalt väitnud:mind lotoõnn üles ei leia, sest kahte loterii peavõitu pole loota:minu võit oli selles,et insuldist eluga väljusin,kusjuures hea klassivend Egon ja mõnigi teine tuttav kutsuti päriselt ära.Huumori mõttes ja missioonitundest võin ju piletikesi osta -eks kunagi jätkan Invaliidide Kojas kunstikursustel käimist,mille toetus pärineb Hasartmängude Nõukogult.Kunstitarbed ja ruumirent ning meie juhendaja palk sealt ühiskassast tuligi,kuhu mina olin teinud sissemakseid Viking Loto siiatulekust alates.Mälestuseks mullutalvest ongi mul kodus neli pilti:kaks autoportreed pluss üks meistri töö koopia ja akvarellike.Ka Loomingulise Avardumise Kursuse diplom seinal klaasi all...Tõtt-öelda sealt ma selle julguse saingi,et suurkooli pürgisin.Enne lihtsalt olesklesin, kirjutasin autolugusid Maalehele (mida harva avaldati,sest mu asendajad Oll ja Ilomets suutsid napi rubriigipinna tihti täis kirjutada... Nii et mind üpris kurb saatus ootas-pole lonkavat pässi justkui kellelegi vaja.Ka teine ja kolmas laevuke mu alt põhja lasti:Männiku veoautomüügifirmale turunduse- ja suhtekorraldaja-venna ametit jätkus vaid seni kuni Masu kärgatas.Inva-ajakirjale sain kah sõrme ulatada ja ühe intervjuu teha kui rahapada tühjenes ja üllitise elulõng katkes... see,et ma edasi siblin,kõneleb kujukalt sellest,et pole mind lihtne rajalt minema kõigutada ühti.Vat kui võtan kätte ja kukun ajakirjandusõpikut tõlkima !Ja veel ühe uue lubaduse täitmisest pole pääsu.Autovedajate Liidu paarikümne esimese aasta ajaloolõiguke tuleb kah lahti kirjutada ja kaante vahele vormistada...Juhan Kasemaa intervjuust lubasin startida- ja seda ma ka teen.Kui olen käinud Mati Laosega,produtsendiga,Soomemaal ja SAHK sõsarklubile Eesti vanaautode tänavusuvise seisuga DVD- portsu Jõulumüügiks loovutanud.
Lõppu lisaksin päevateemalise tähelepaneku.Ammuks see oli,kui teenekas teletups Mati Eliste lõikas sõrme raha vastuvõtmisega kodanikult,kes oma poliitikult hüve (suurema maja ehitusloa) saamiseks suurema summa eraldas.Ja Pirita omavalitsuse poliitik seda avalikkusele kenasti ära põhjendas :Minu naise firmale oli seda raha ju vaja(!) Täna siis on sõrmed sahtlivahel ja laualamp näkku suunatud abilinnapeal Jaanus Mutlil,kellele mõeldud altkäemaks (turismireis) kulus marjaks naisele ja ämmale(?).Et kuriteo koosseisu justkui pole -mees ise ei saanud oma teene eesti mitte halligi.Miks mulle kangastub,et oleme nagu Moskva linnapea Luzkovi õpitoas või meistriklassis:see mees kah ise midagi vasakul kulgevaist rahavoogudest ei liiguta,kuid end linnaehituslikkesse arendusprojektidesse külge puukinud abikaasa väikeste valgete käekestega kastaneid tulest elik kopsakaid dollaripakke diilide pealt pere huvides kokku ajab.Kui tarmukas kaasa passib kilbiks Moskva ametnikule,miks siis mitte me omamaistele, küsiks mina.
Retoorikalainel pistakski punkti.
Hyvää yötä,hyvät herrat ja rouvat!
Pian suomessa ollaan.
Terw.
teie Neemo E.Poldre