EestiPoiss

terelehvab teile ning eilse varesejutu jätkuks hommikul nähtust pajatab.Lähen oma valge nuustikuga õue ja näen:varesepoiss istub oksal ja sikutab nööri, mille otsas ripub linnusöökla ning raputab seda kõige linnujõuga nii et päevalilleseemneid kausikestest lumele pudeneb.Siis lendab oksalt lumele oma töövilja nokkima.No on talle,
Issanda tibukesele mõistust antud! Lausa eluülikooli edasijõudnute rühmas rabeleb(!) Pojukesed hakkasid vanaema Tanjaga õue minema. Patrik tuli uksele meid tervitama. Kutsusin ta tuppa ja näitasin läbi akna hallivatilist kraaksu, kes ümber söögimaja patseeris,ning jutustasin linnu tarkadest tegudest. Mispeale Patu astus esikusse ning edastas põnevilsilmi kogu sõnumi vene keeles Tanjale,kes seal Sebastiani riietas.
Kevadehõngu oli värskelumevalgel õuel täna hommikul samapalju kui
Ukrainas kevadel 1967 kui karauulis käies, tulupp seljas,kalasnikov õlal ümber 57. õhuarmee laskemoonaladude marssisin ja nii oma vene okupatsiooniväe esimesse kevadesse astusin. Sama talvelõpuhõngu ahmisin ja koos suveroheluse lootusega sisse hingasin. Lumesulamise aegu pritsikuuri autusohvriks sattusin, sest vana ja juudisoost silmatohter. Medteenistuse major, ei saanud minu käest soovitud kahte tuhandet ruublikut. Mida palatiõe vahendusel vihjas, et siis pääseb sõdurpoiss arstliku komisjoni otsusega korrapealt koju. Kuna krooniline blefariit, mu roodukasarmust hospidali viinud pärilik silmalaupõletik, olevat riviteenistuseks kõlbmatute poiste tõbede nimistus. No ei olnud mul südant teatada kirjaga isale-emale, et mu vabastamise tasuks raha tahetakse. Sest perel oli majaehitamine käsil ning mu vanemad ei käinud noil viiel-kuuel aastal isegi kinos, et mitte kulutada kaks korda kuuskümmend kopikat pileteile(?) Arsti rekomendatsioon ent viis mu minema suurest valveroodust, kus oli inimvaenulik kord: ühiselamine suures laudas, kunagisest hobusetallist improviseeritud telliskasarmus... Sain sedasi valveroodust minema, kümne mehe ja kahe pritsuauto tarvis ehitet majakesse tehisjärvekese-veehoidla kalda pääle, mida isekeskis lõbusalt tuletõrjekuurordiks kutsusime.
No sealt minema kippuda, pealegi oma raha eest, olnuks suisa rumalus. Pealegi polnud kaks eelseisvat aastat enam nii lootusetult troostitud nagu äsjalõppenu. Mis mul ses rõvedas kolhoosis möödus. Kus kehtisid dzungliseadused. Ning vaid mu veatu, Kopli päti vene keel, aitas jalule jääda ning huligaanide-retside kambas teatud respekti saavutada. Esihammaste kroomist säravate kihvade vahelt paiskasin ründeohu korral sellist blatnoisõnavara, et kuulajail ei jäänud kahtlusevarjugi: see plekkhammastega bandiit on tsoonis tähtajani venitanud, vrode:srok tjanul.
Asi tegelt lihtsam oli: koolieelikuna pudenesin müramishoos alla diivanilt, lõug ees vastu kapinurka, ning esimeste lõikehammaste nurgad murdusid. Seepärast vajasin neile kroone,mis kaitseks kuuma ja külma eest.
Kuigi slaavipärased plekkhambad külmetasid miinuskraadide puhul ikka.
Ja lisasid näoilmele punaarmees tarvilist kiskjalikkust.
Sovjetliku elulaadi juurde kuulusid tsiviilelus ka sohvrite, kutseliste roolikeerajate õhtused purjutamised. Üks,mis mind lausa kahel korral kallurijuhi-ametist eemale pelutas, oli juhtide tava seada oma veokad õhtuks automajandi hoovil joonele, kabiiniuksed kohakuti. Ja läkski ringlema vodkapudel mida kummutati ning ulatati läbi autoakende käest kätte, kuni purjused kännuämblikud koju roomamiseks autoustest välja pudenesid ning ähmaste nägudega ära tuigerdasid.
Uhkemail sohvreil mängis kabiinis õhtujoomaaja kestel isegi raadio, kohe lõbusam libistada. Esimest korda pakuti mulle juhtjoodikuks hakkamist siis kui Tallinna Autovedude 1.filiaali poolt Viru t. 1965 autokooli saadetuna 3.liigi autojuhi e. veoautosohvri paberid sain.
Ja nüüd tuled meile veoautorooli, poiss,öeldi kaadriosakonnas. Et olin läinud sinna koos kooliveli Ude Sassiga,kel puudus linnas korter ning kes seetõttu tööorjusest vabaks lasti.
"Kuidas meie teile Tallinna korteri leiaks, kaduge siit!"
Nii oli just minu eesseisjale käratatud. Vaikselt kohmasin: Mina kaoks kaa...
Kusagile te ei lähe! Aga mind ootab tagasi Tallinna Sõiduautode Park, julgesin öelda. Ühe ministeeriumi ettevõtted kõik,miks mitte?
Kaks nädalat sundaega-tööraamatu ootamist-ja vaba ma olingi.
Kuu aega hiljem olin juba Staadioni tänaval,noore mehe ja algaja sohvri kohta uskumatut karjääri tehes: mõned nädalad end furgoon-Mosse 427 roolis tõestanult istusin juba tehaseuue, helebeezi GAZ-21 roolis!
Ja isandaks oli liha-ja piimatööstuse ministri esimene asetäitja Sannamees, asjalik neljakümnendais nooruke ülemus, kellega mul läbisaamine oli super-super. Sest auto alati laitmatult puhas ja lipsustatud sohver tundis kella, nagu aseministril vaja. Talvelgi oli värske alpikannike ikka näidikupaneelile kinnitet vaasikeses. Alles hiljem sain filmidest teada, et see komme pärines Ameerika autokultuurist, kuna nägin sedasama lilleilu nois ülimalt uhkeis
USA maanteeristlejais, mis liuglesid kui ulmemaailmas sovjetiinimese silme ees kinolinal. No meelita siis taolise mentaliteediga noorsohvrit räpasesse, nafta järele lehkavasse karjäärivedude kallurisse. Ei mingit karjääri-lootustki pole ses töös,uskuge. Sinna sa sured,kui seal kord oled.
Ka armeest vabanenult tööd otsides oli esimesi pakkumisi Männikule, 4.filiaali, pullidega Maz 200 juhiks liivakarjääri.
Kutsus tagasi Volgat roolima ka mu aseminister, kuid mind sikutas varjamatu jõuga ikka ajakirjandus. Nii leidsingi end Ajakirjandusmajast peatoimetaja Harald Haugi Eesti lipu sinise Volga roolist. Kuna sohvri palk oli alla 80 rubla kuus, hakkasin peatoimetaja soovitusel teenima lisa ajakirjandusliku tööga.
Et lugudekirjutamine on tükkis tulusam kui roolikeeramine,selguski üsna pea. Nii et mu mentori ja hea sõbra Haugi ametist mahavõtmise järel viis aastat hiljem ei nõustunudki ma tema järeltulijat, seda veendunud kommunisti vedama ning vahetasin auto,nüüd juba musta GAZ-24 kahetsustundeta kirjutusmasina vastu.Mille sain osta kui juba Ajakirjanike Liidu liige erinimekirja alusel vist ühest Tallinna raamatukauplusest,kus kehtis teine sarnane nimekiri ka kirjanikele. Sest vanem vend valvas,et riigivaenulikus õõnestamistöös -lendlehtede trükkimiseks tarviline abinõu ei satuks kahtlase, ebausaldusväärse elemendi kätte,kes ju sajad tuhanded murdmatu liidu inimesed KGB silmis tegelt olid.
Meenutustelainel hõljujale teatati just Elmari raadio uudistes,et Hmelnitski oblastis lennuväe laskemoonalaos oli suur tulekahju: ühe mürsukasti laadimisel tekkis iseeneslik plahvatus, tolles sõjatööstusettevõttes algas põleng ja üks inimene sai kannatada. Me olime vist karmimas koldes: major Blinov ütles ikka,et kui te tulele piiri panna ei suuda, saab plahvatuses tõsiselt kannatada 12 km eemal asuv Hmelnitsk. Ju ma siis seal tuumarelva valvasin!
Olge ikka tulega ja mürskudega valvsad!
Parimat
teie Neemo E.Poldre