Käisime Sissyga õues,õrn lumesajuke ja suur sula. Ilm on nii kaunis,et anna või otsad.Valge vatt aiateel oli nätske ja vettinud,kuid mõistust oli vaja et oma parema terve käega poole labida kaupa seda kõrvale heita.Hea,et kod Pohmelidze külas polnud, sest kui pea ei põru on kergem tööd teha.Mitte nii nagu me Mimmil,kes pärast eilset,kuni keskööni kulgenud joogimanustamismaratoni tööpostil pidi seisma.Päeval käis Annika,kes oli autoga nagu ikka ning isegi veinitilgakest polnud põhjust üle huulte libistada.Õhtul aga laekus Mumme Sirje, ta vana kolleeg.Ning ammuste muljete läikimahõõrumiseks kulus paar pudelit veini ning poolik Jägermeister ja poolik brandy. Alla selle polnuks põhjustki kahekesi köögis sumisema hakata.Kuna mul olid külalisega juba tulles jutud aetud ning daamide privaatsuse pärast ma alkokampa ei tikkunud,ei julenud nemadki toas asuvas baarikapist lisa nõutada.Nii sammuski Mumm sirgeselgselt enne keskööd viimase bussi pääle-kusjuures tulles oli totaalselt ära eksinud kuna polnud pikalt käinud ja meie uus piirdeaed heidutas või eksitas.
Vat aias ma siis täna müttasin,vaatasin/tõstsin oma viimast lund ja mõtlesin veelkord sellele,et nii tõbise ja kulununa pole kurb minna teispoolsusse.Kujutage ette seitsekümneaastast ätti,kes ei liigu ega liiguta ning vaid vegeteerib.Juurvilja mängida-tänan EI.
Kuuskümmend viis on viimane piir,on öelnud mind lõiganud tohter,kes pakkus välja mõnest nädalast viie kuuni armuaega, mis lõpeb just jaanipäeval. Aasta suurimal pühal, mida olen ikka pidanud olulisiimaks tähtpäevaks. Nii südames kui kalendris ära märkinud ning seitsmekümnendaist alates ikka Mimmi ja lastega Hiiumaal veetnud.
Kuna mind ootab nüüd vaid teatud perioodi jooksul, kustumise eel oleskelu, pole see mulle mokkamööda. Jääb üle vaid mõelda, mitte rongist ette joosta.Sest ühel koledal päeval saab lambist õli täiesti otsa,liivakell tühjaks ning lusikas kukub nurka.
Kedagi see kurvastab-kodakondseid ja sõpru. Kedagi aga õnnestab,sest miks lohistada teel viie rikkaima riiki sekka kaasa langenuid ja haavatuid,kes vajavad hädapärast pinssi ning ehk teatud riigipoolset hooltki. Kurbadele on mul mõnda öelda.Pole mu tänane päev see muretu vanaduspõlv,kus loobiks lanti ja toksiks golfipalli. Õnneks on mul poeg Jens kelle pihtasaamisi ning hole-in-one lööke saan jälgida pilvepiirilt kui Roger teda Rootsis koolitab.Ja ongi minu missioon täidetud.Sest kingitud golfikomplekt juba ootel.Usun,et kurvad said kenasti lohutet.Ka Mimmile olen suutnud tagada kena ja korras kodu,kust kaovad igaveseks mu täiskirjutet märkmepaberid köögilaualt arvuti juurest.
Oma eluaegsest vitaalsusest pean saatuse tahtel loobuma. Sest kui lifestyle on golfi või purjetamise asemel vähikasvatus, kus lobster vahel julmalt pureb alakehas ning tükib kombitsatega kord neerudesse,kord rinnakorvigi. Aga hunt temaga, valuravi tulekul, küllap see mu piinu kahandab.Peaasi et lootust ei kaota teie vana ustav paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment