tahtnuks täna kõva häälega hüüda kui Regionaalhaigla radioloogias analüüse andsin ning sujuvalt kompuutertomograafi-testi läbisin.Kõikjal piiritu puhtus ja kord.Mu ümber sebis abivalmis ja kärme medpersonal kel rinnalipikuil ainult vene eesnimed kuid riigikeel sujuvalt suus.Tundsin mitugi korda,et ma vist polegi Eestis, kus mu riigi meditsiini eluolu vaid halvustavas kõneviisis tarvitatakse.Käsi südamele,teie vana sõber ja paadikapten ei mäleta,et oleks sõnas või kirjas meditsiini vandunud,kirunud ehk mõnitanud.Eluaeg pole olnud suurt vajadust tohtreid väisata kuni 2002 aprillis insult kuplisse laksas.Isegi oma perearsti olen kiitnud kui mõnes seltskonnas perearstide saamatuse pihta turmtuld antakse.Sest dr. Kõressaar väärib vaid minu kiidusõnu, selles te mind ei väära.
Ent naaskem tänaste tõbilaprotseduuride manu.Veenivere andmine läks korda,nagu sujus ka kontrastaine süstimine veeni.Kaks numbrit üllatasid tõega-polnud mul aimugi oma veresurvest ning kõrvus viimastel päevadel tuttavat kohinat kuuldes lootsin,et tulebki päästev lõplik insult.Ent võta nipust, surve oli 74/146 või midagi sinnakanti ning tulemus mahtus heade lahtrisse.Küll aga jahmatas kehakaal-mul polnud aimugi et 63 on tänane eluskaalunumber.Küsimisel peale vastasin et ju see kusagil 84 piirimail kõigub,aga kaaluekraan ei tunnistanud taolist numbrit.
Aga aitab ärateelise päevamemuaaridest.Kaks asja on klaarid.Vajalikud otsused nii esimene kui teine.See et majaomanikuks tegin poja oli insultijärgne vajadus, sest tohtrid lohutasid-kohe tuleb veel teine ja kolmas...Et peaministriks pürgiv Mikser ei jäta pärandimaksu lohakile oli mulle samuti selge.Miks peaks mu lapse pere taluma seda koormist et vanaisa maja tagasi, endale koduks osta.Kui nii mina kui Jens on selle eest piisavalt hoolt kandnud ja mõndagi rajanud,parendanud.Teine vältimatu liigutus oli ülihea ja suht uue Suzuki Grand Vitara müükipanek kuni veel võimalik hinda küsida.Ajada see üle paarisaja tuh. km näiduni oleks selge mõrv rahakotis ning kes siis mede perest selle autovahetuse ette võtaks kui imeodavalt käest anda ei taha.
Klaar on täna vaid üks asi-kui veebruarikuu keskpaik möödas saabub Regionaalhaiglasse mulle kaugelt Prantsusmaalt tellitav valuravisüstide komplekt.Sest päästa mind vikatimehe eest pole lubanud keegi,küll aga saab meditsiin mu allesjäänud päevi, ehk ka nädalaid elamisväärsemaiks muuta.Abiks seegi kui veedan nädalakese täna nähtud hotellitoas ühele,mis teisel korrusel ja just nõelasilmast tulnud.Pean olema isoleeritud ühiskonnast,sest minust lähtuv kiiritus ei tee head kellelegi.Saan seal oma arvutit toksida ja armsaid ristsõnu lahendada, raamatuidki võtan kaasa.Kurvastama ei kuku,sest 65 aastat juba oldud siin ilmas.Neist tervelt 52 absoluutselt nagu ise tahtnud kui valus koondamine Fordi esindusest välja arvata.Vabandan,et täna pojukestele kriimu ridagi ei pühendanud kuigi igatsen väga.
Homme pikemalt, lubab teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment