EestiPoiss

Stiilipidu 2
oleks mu tänane teema.Jatkuvalt tükiks järjekindlalt polemiseerima lugupeet Sirje Helmega teemal:stiilipeod ja nõukanostalgia.
Kui minu PR ohvitseri karjääris (ikka Maalehe autotoimetaja töö kõrvalt)Pika Jala Restoranis u. aastal 2000 tekkis teatud tühimik aktiivses promotegevuses,tuli miskit nuputada - tekkis mõte korraldada üks lahe stiilipidu teemal suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni...aastapäev.Mis oli just-just ninaees. Kõik trumbid olid mul käes: aktiivsed klubikaaslased,kellegi me baaridaami sugulane müüjaks Kadaka turul-kus seinast seina nõukanodi lademes.Ja sheff-povar Tapio Reini, mõnuslahe soomlasest kolleeg ja tegevjuhi kt.Sõnaga-igati täielik mõttekaaslane. Lühidalt selgitasin talle stiilipeo sisu.Klubikaaslased löövad kärsad ligi-neilegi meeldib punavõimu üle irvitada.Mina koostan stsenaariumi ja peokõne venekeelse teksti.Kadaka turult laenan müüjailt rohkesti punavõimu atribuutikat.Kuldsete narmastega vimpli "Teid teenindab kommunistliku töö kollektiiv",mille riputan baarileti kohale,millel ilutseb Kremli peremehe valgest metallist ja kiilaspäine rinnakuju.Müüme sel piduõhtul vaid vene sildiga originaalset Vodkat,letil lebavad vaid sigaretid Osobõje või Prima Spetsnaz, ilma filtrita.Menüüs pelmeenid ja kartulisalat, viina pakume vaid kuuekandilistest teeklaasidest.Ajahehehoidikuis Pravda ja Izvestija,sama paber asendas tualetis ka nii tavalisi valgeid rulle...Paljudel klubilastel olid kaasas ehtsad "setkad" mugulsibulatega ning pooliskased,milles valehäbita lonksati.
Restouksel seisis valves rahvamalevlane mustas pikas nahkmantlis,vasakul varrukal originaalkäeside Druzinnik.Mitte ühtegi lipsuta meeskondanikku sisse ei lastud,vaid sunniti 10.-kr. eest laenutama kitsa, sitaste seitsmekümnendate lipsusoolika. (Noid mälestusi olin oma sadakond hoidnud kodus riidekapis,kuid õnnestunud õhtu järel ei toonud ükski osalenud Soome Suursaatkonna töötaja lipsu tagasi- nii jäi piduõhtu laenutustulugi puhtalt mulle).Ja justkui kirsiks tordil oli restoukse ees külgkorviga miilitsamotikas Ural. Sinikollase tsikli korvil uhke kiri Militsija ning peal sinine vilkur.Ratas oli klubi kollektsiooni ehe,millel suviti palju me ekstra-erilisi "kinomehi" reisinud...
Pidukõne tegin breznevlikus vaimus ja sõnavaraga ning saatsin juba päeval Soome suursaatkonda faksiga,kus see vene keelest soome keelde tõlgiti ning mille luges minu originaalkõne järel omas keeles ette Soome saatkonna teine asjamees üldiste naerupursete saatel.
Kui lisan,et musooniprogrammis laulis ehtsaid vene romansse originaalkeeles kunagine vene ooperilaulja ning mu külalisi vedas pärast laiali ehtne takso-volga GAZ-21,mis oli ainus omataoline kogu linnas pärast taksodele vanusetsensuse kehtestamist,adute kuivõrd põhjalikult olime lähenenud nõuka-aja visuaalsele kirjeldamisele.Ja isegi mitte pr. Sirje Helme ei suuda panna mind uskuma,et seda jaburat,ebainimlikku, üdini venepärast ja minu rahvale võõrast ajajärku oma ja laste ning lastelaste ellu tagasi ihkaksin.
Nagu ei usu ma sedagi,et lugupeet kolleeg Enno Tammer,kes kirjastuse Tammerraamat toel on üllitanud kümneid menukaid mälestuskogumikke punavene stiilis elust Maarjamaal tiblade okupatsiooni aastail,põeks sama.Et sovetinostalgia oleks justkui märgiks,et kõik sajad oma mälestusi pakkunud (sealhulgas ka mina,kellelt pea igas raamatus killuke või paar ilmunud)on mingi imelise punavene-nostalgia küüsis ega suuda unustada õnnestavat kogemust "partei ja valitsuse eriti targal juhtimisel" saavutatud helgest olevikust.
Tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees: ma ei idealiseeri mitte kunagi ega kusagil "süsteemi,mis oli absoluutselt ebakorrektne,vägivaldne,mõnitav ja reaalselt ohtlik".Mis nii kardinaalselt erines tänase partei ja valitsuse kehtestatud riigikorrast,mis on üdini hooliv,iga inimest austav ja temast lugu pidav ning toetav igas asendis ja igal kellaajal,olenemata tema rikkuse astmest või elukohast Eesti pühal pinnal.Elab ta Esimeses või Teises Eestis.Tiskres,Viimsis või Kapa-Kohila taga metsas.
Püsige meie lainel!Lugupidamisega teie
metskaptenist elukunstnik Neemo E.Poldre