EestiPoiss

Päeva suurima uudisena fikseerisin Eesti saastekvoodi mahaärimist japsidele.Ka vastukaubana 501 Mitsu elektriauto ostust jutt käib.Sotsiaalametnikele.Seoses sellega laekus ka raha,miska ehitada Maarjamaale särtsuautode laadimisjaamade võrgustik,millest unistan juba ligi aasta.Et miks keegi ei ärka ega märka,kuigi Soome plaanib paarisajakilomeetrise teelõigu varustamist juba tänavu.
Pange tähele,et laevakrahv Leedo ilmselt valdab head inside-infot Saaremaa silla mittesündimisest.Miks ta muidu paiskab Rohuküla-Heltermaa liinile juba aprillis taas tuliuue,arvult Väinamere Liinide kolmanda sellise suure parvlaeva?
Et ei peaks hüüdma:laena mulle kannelt/parve,Väinämöinen?
TV-saates Ellujääja oli täna pikemalt juttu pärnakast Jaan Krinalist,kes kutsealusena saadeti likvideerima Tschernobyli katastroofi tagajärgi,mis olid mõnes /radioaktiivse saastamise/ mõttes 900 korda hullemad kui Hiroshima.Et kogu lugu juhtus 1986 aprillis,mäletan seda jama minagi.Tuhandeid Eestimaa poisse lähetati vene okupatsioonivõimu poolt sinna surmaohtu trotsima.Mindki püüti ja otsiti.Kuid Leo Randmaa,mu vana hea kolleeg, oli siis alles mu väärt ülemus(pärast vahetasime ametipostid -temast sai minu asetäitja) ning kirjutas mulle välja dokumendi - komandeeringutunnistuse ja käskis nädala-poolteist tööluusi teha ning mitte näole anda.Komissariaadi mehed käisid isegi pressikeskuses otsimas,kuid neile vastati,et olen kusagil teises linnas tööl ning minuga ei saavat kontakti(?)Kolleegidki olid saanud vastavad instruktsioonid.Ning sadama kandis mitmekesi armeepõgenikena luusides ning head õllekat otsides saime kord kokku ligi paarikümnest poisist koosneva rühma.Naersime,et kui tiblaohvitserid meile nüüd ringi ümber võtaks,saaks ühekorraga suure autotäie sõjamehi kätte...Minu ja klassivend Viidemanni ettepanekul hajusime väikesteks rühmadeks,et mitte kallil tööajal niivõrd silma torgata.Temale oli välja kirjutatud fiktiivne töölähetus Jelgavasse,sest Tallinna Taksopark ei tahtnud väärt varustajast kuuks ajaks loobuda.
Teleloo kangelase Jaan Krinali juures torkas silma ääremaa poisi julm kogenematus lävimises okupatsioonivõimudega.Kuna oli just tulnud kordusõppuselt,pidas uut kutset eksituseks ja läks komissariaati õigust nõudma.Hiirelõks plaksataski kinni ja noormees laaditi loomavagunisse,kuhu olid aegsasti sisse ehitatud narid...
Minu elukogemus hoiatanuks,et punaarmee ekssõduril pole mingiki õigust nokka lahti teha.Kui tuli sõjaväekutse,pidanuks poiss jooksma kuni jalad võtavad.Pealinnas olid kõik taibud hoiatanud pereliikmeid ja kolleege,et mingeid kutseid ei tohi allkirja vastu lasta loovutada.Oli üldteada,et järgmisi kutsealuseid kohale toonuid võidi ennast vabastada sellest surmasõidust.
Sedasi siis.Kommudega elades tuli tavasid tunda.
Täna enam nii lihtne pole.Kuid jäägem ellu,pidagem vastu.
Endiselt teie optimistlik paadikapten
Enno E.Poldre