ilmselt kusagil aasta 1974 septembris, kui Õhtuleht kus tööle asusin, oli veel kolletamismärkideta kuigi loodus juba end sügiseks ehtis.Avastasin ühel hommikul kioski ees ajalehte lahti lüües ning uurides, mis minu kirjatöödest sisse mahtus, et ühe mu loo all oli autorinimeks Enn Põld.Toimetusse jõudes tuli me neljanda korruse uksel vastu kolleeg Tõnis Erilaid, kes tunnistas et hommikuse valvetoimetajana oli ta mu nime ära muutnud. Sest polevat lubatud et üks inimene kirjutab kogu lehe täis, põhjendas ta oma tegu. Tunnistades end minu ristiisaks ning küsides,on mul pretensioone.Kena eesti mehe nimi,polnud mul paha sõna öelda.Nii jäigi külge see mu nimest tuletatud nimi,mis kanti hiljem,aastal 1984, Ajakirjanike Liidu liikmepiletisse.
Veel ekskurss ajalukku. Eile Nõmme Pubisse lõunale minnes meenutas Simo, et ma olin aastal 1989 Helsinki- ajo stardi eel rullinud kesklinnas Eduskunnahoone ees lahti sinimustvalge ning siis olin kinnitanud selle Lepa Leo Tempo - nimelise kolmerattalise väikeveoki kastipiirde külge lehvima.Tegu ma mäletasin ju hästi, kastis oli Draysi jooksuratas,mille oli jooniste järgi elusuuruses valmistanud Herbert Selglaid, me soliidne klubikaaslane ja fanaatik.Lipu ostsin spontaanselt,seistes autoga Pikal t. Kodumajanduspoest, koos harjavarrega lipuvardaks mõni minut enne sadamasse sõitmist, nö igaks juhuks. Peitsin selle ära veokasti serva taha et vene piirivalve , kes keelatud kaupa otsides autosid puistas seda ei näeks...
Kui olin lipu püsti ajanud,astus ligi BBC kirjadega reporterikaamerat käes hoidev mees,kes küsis inglise keeli-mida provotseerite vms. Naeratasin otse kaamerasse ja vastasin-see ju meie vana lipp...Mees eemaldus ning soome politseinikud vaatasid rahulikult eemalt.Nemad olid ju liikluse korraldamiseks sest inimesi ja sõidukeid oli väljak pilgeni täis,liputaja neid mundrimehi ei seganud.Kui tuli meie stardiaeg, võtsin sisse koha sohvri kõrval kaardilugejana ning nii sõitsimegi poolepäevasele, legendiga teekonnale ümber Helsinki maalilisi külakohti. Imeilus päevake oli,lausa ulmeline.Mina sain toime legendiga ja Leo roolikeeramisega, ka vanake Tempo hoidis tempot ning esimese viie hulgas olime kindlasti kui õhtul lõpetasime...Võistlejaid-autosid oli oma sadakond, Eestist vist viis ning tulemus igati hea. Jungi Arvo autot ma mäletan ka, sest selle sabaruum oli täis vene vahuveinipudeleid...
Eilsest päevast ka.Muljetasin külalistele oma filmiosalust ning vestlesime mopoautost veidi lähemalt. Simppa lubas luuret teha et kasutajate kogemusi salvestada.Näitasin talle ka Kangasalal,suisa kodukülas müüdavat, alles garantiiga Aixam GTO marki pisikest diiselautot,mille ta heaks kiitis.
Lisaks avastasin pärast Simo lahkumist, kes Siskoga pärast me mõnusat pubilõunat Pärnusse suundus,et veel üks ihaldusväärne autoke sama Simi Sila käes Kangasalal saadaval on. Küll tumehall, mis liiklusohtlikum kui punane, aga see-eest supersoliidne Microcar M.GO aastast 1012 ning sõitnudki tühised 9.600 km ning garantii 5 kuud või 5000 km.Müügil hinnaga 10.900.- milles ilmselt nähtavat kauplemisruumi.Kui üks või teine enne sõbra kojujõudmist ära läheb, jääbki valikuvõimalus.
Muide, eilses siseekandes lubasin et kontakteerun meremuuseumi pealiku Dreseniga vanatehnika asjus, mida ka tegin.Imestades,et sekretär loovutas imekergesti parasjagu eemalviibiva direktori moblanumbri. Aga direktori vastus oli üllatav kui pakkusin, et mu klubi võiks pildilejäänud laiguliste retroveoautode oksjoni korraldada et mu relvavennad ei peaks neid Norra või Rootsi sõjaväelt Eestisse ostma...ja et tolle kollase kastiga LandRoveri napsaks isegi kui paberid korras. Selles lugu ongi,et meil pole dokumente, need ju hoopis Sõjamuuseumi autod, vastas Dresen. Miks te siis ennast EPL-i ajakirjanikel sedasi peksta lasete, tahtnuks küsida.Aga viisakas mees ju teise inimese haavale soola ei raputa,
teab paadikapten Neemo E Poldre
Lõpetuseks.Mu Berit tegi mulle ja endalegi eile suurt rõõmu kui sõitis Nõmmelt koju emmekese vana, vasthooldatud prantsuse naisterattaga mis veel mullusuvel maja taga vanadussurma ootas ning millest mul siiralt kahju oli-sest vähekasutatud ratta tee paistis prügilasse suunduvat, kuna kõik kodakondsed olid käega löönud.Isegi too jalgrattavaras kes Berka pilgupüüdjast erkkollase Kuwahara sealtsamast kõrvalt pihta pani, sest retrosõidukina tundunud kondimootor polnud vist see, mida narkarijobu kiirelt müüa saanuks, sest rehvidki olid meie õnneks tühjad või purud. Nüüd sai ratas uue elu ning pakiraamile Anna lapseistme miska piiga saab emme seljataga mööda Nõmmet tuhiseda.Uus pakikorvike noka peal ning uus pakiraamgi sabas...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment