Heldimusega meenutan oma kauneid suvesid, mis mahtusid aastate 1969 ja 1974 vahele.Kui olin juhtivtöötaja Ajakirjandusmaja väikeses majas, kuhu kolisime suisa Raekoja platsilt,kus Kinga t nurgal seisis alul ka minu lipusinine Volga, juba põdravaba mudel ning truu teener reg numbriga 34-37.Laitmatu auto,millel nii suvel kui talvel sõitsime oma toimetuserahvaga kalale.Peatoimetaja Haug oli isalik mitte ainult mulle, noorele mehele kes passinuks talle pojaks, kuid ei olnud seda kahjuks mitte- kui Haraldi enda sõnavara tarvitada. On meeles kenad suvenädalalõpud, mis lühendasid töönädalaid linnas, sest meil oli moes pikendatud weekendid. Lahkusime linnast tihti juba kolmapäeva õhtul või neljapäeva hommikul kui toimetuse kalameestel valmislood üle antud.Sageli vaid peatoimetaja endaga pardal, kui teistel veel artiklid pooleli.Mulle meeldis väga viibida kalurikülas asuvas Ajakirjanike liidu suvilas kui olimegi vaid kahekesi.Mina,autojuhist paadikapten ja toimetuse kapten,kes õhtuti valmistas väikesel pliidil võrratuid roogasid,mille juurde libistasime alati pisikese pitsikese haljastki. Hea täienduskool noorele mehele, kes koduski harjunud et viina võib võtta kuid tea ja pea piiri.Ning kui auto pargitud suvila taha,polnud põhjust talle liginedagi kui kajakasitt katust ei kaunistanud.Tänane auto ei ehmata kui tubli söövitusvõimega valge lärakas katusevärvi sööb-sest hammas ei hakka peale.Volga katusele aga tekkis Nikolai kuldrubla suurune roostelaik päeva-paariga kui esimesel korral plärtsu kasimata unustasin...Kui saabus musta eksport-Volga ajastu,oskasin olla hoopis hoolsam.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida,hoopis kalamehekirg läks verre kui pidevalt laineil loksusin ning oma Leedu lanti kõrvuti Valduri rootslase ABU Hi-lo,ga haugile suhu sokutada üritasin.Tihti olid vanad kalad rohkem huvitatud väljamaisest kraamist ning minu kalasaak jäi napimaks.Isegi kala teab,et välismaa kaup on nõukogude omast etem, oli meie valvenaljand.Kellegi legendaarse, pealinna vana apteekri tehtud jäätisevormi alumiiniumist landike tõi kah Valdurile rohket saaki.Telliskivi sen. kutsuski oma imelanti jäätiseks ning loopis seda siis kui meri tormas ja põhi sogane.Kunstkalake mängis ja keerles nii hästi et segadusseaetud haugipurikad ikka ja jälle nö õnge läksid ning aplalt kolmese konksu suhu krahmasid . Seejärel viis nende tee tihti kas suvemajakese kööginurgas pannile või Haraldi käe läbi ta koju ning marineerimispurki, misjärel hõrk valge liha maitses justku angerjas ise.Mida me ühiselt hundijalaveega mõnusasti alla libistasime. Nii et Kiideva kaunid suved on kui lapsepõlvemälestus suvedest vanaema juures Virumaalt Essu külas..Kusjuures Haapsalu taguses meremaailmas oli mul alati haug paadis kui merelt sadamasse tulime.Just see Haraldi lause oligi tänase mälestuskillu vormistamise ajend sedastab teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment