ei pea päevagi TÖÖD TEGEMA, lugesin täna kusagilt tarkusetera.Ning imestasin kui hästi see minule passis. Alates sellest ajast kui aastal 1965 Tallinna Sõiduautode Pargis Staadioni t. autorooli istusin.Sest kohe oli wagon Mosse ümber löödud Volgaks, millel sõitsin pool aastakest enne punaarmeed ning kuus aastat pärast kolmeaastast sundajateenistustki. Ning ka hiljem,ajakirjanikuelus ega ka pressiohvitserina Fordis ja ARKis olnud kunagi tunnet et käin ametis ja teen mingit tööd, vaid toimetasin justkui lusti pärast mulle meeldivail autoteemadel ning mulle maksti mu hobi eest isegi palka...
Õnnelik inimene, ja sellisena ma end ka pidevalt tundsin. Polegid hullugid tänagi,kuna kuri lobster allub juba dressuurile tänu India ja Brasiilia vähiravikapslitele, millega toetan oma keemiaravi mis mu eluterveidki rakke mürgitab.Kuid mis ei tapa ei tee ka tugevaks ütleb moodne tähendamissõna.Enne surma ma lahkuda ei kavatse ning tundub, et lambis on veel natike õli järel.Igatahes erisuguseid plaane mul jagub,kuigi päris muldvana lonkava pässina ei tahaks igavikuteele vastu minna.Loodan salamisi, et sensitiiv Guido hinnang läheb täide ning ajuripatsi puudutus aju närvikeskme vastu lõpetab mu jubeda liipamise.
Aga seni tegelen teemaga microcar.Täna tuvastasin,et arvelevõtmine liiklusregistris sujub tõrgeteta ning liikluskindlustuski ifis on ülisoodne.Ka on lähim hooldus Viljandis, Mulgi motoäris.Finljandiasse seega minema ei peagi.Kui vaid punane Carrera jõuaks müüki enne kui Simo siiapoole stardib, siis oleks auto äratoomine kiire ja kindel.
Vanaautomeeste keskeakriisist.Kui tavakodanikust püksikandja otsib keskeakriisi tulles kolmkümmend aastat noorema lambasihvri ning vormistab naisevahetuse,siis klubivennad lähevad kindlalt oma teed.Neil tekib kõrvulukustav igatsus oma noorpõlveaegse autokese vastu nagu klubivend Lepa Leol, kes taastas täpselt samasuguse Pobeda nagu oli ta esimene auto Tallinna Taksopargis, maalis sellele maleruudukesed ja istutas sisse taksomeetri koos rohelise tulukesega esiaknaservas. Ja nüüd on taas sadulas kui uhke ratsamees...Autoteemalt pealinna teede manu.Taas on tõstetud kilbile naastrehvide maksustamise teema.Mis lõpeb nagu alati-teedele väidetavalt kogutav rahanutsuke hakkab toibutama tühjalt kõmisevat riigikassat kuni aplad röövoravad meid kaose poole juhivad. Samas kostab proffide hääli et paljud uued ristmikud on liiguljalt efektseiks ehitatud, nagu Ülemiste ja Mäo ning mujale seevõrra tühjad pihud jäänud.Mina pole kohtumõistja kuid oma uba selles ju ongi.
Rõõmustavat ka. Eestist on saanud maailma 41.kosmoseriik, nagu äsja tõdeti, sest me tudengisatelliit startis ja lendab uhkelt üle meie peade kusagil kõrgustes ja piiksatab aeg-ajalt tervituseks.Juba osalevad meie tudengid USA kosmoseprogrammis,tehes kuukulguri töötavaid mudeleid konkursi jaoks.Siit võibki tulla teine suur läbilöök me väikesele riigile, kes eduka e-riigina end juba tõestanud.
Tagasilöök tuleb ka-sealt kust keegi ei oodanud.Utah osariik plaanib hakata igati piirama Eesti uljast ettevõtmist asuda seal põlevkiviõli tootma.Esmalt leiti kusagilt lähikonnast mingi põldpüü sarnane linnuke, keda vaja võtta kaitse alla kurja Sandor Liive loodusvaenulike kavade eest, siis mõeldi välja karmim loodusressursside maks, sest miks tulevad kauged kahvanäolised külapoisid meie õue peale auke kaevama...Kui usakad ei lõpeta meievastast actioni, kutsun kohe eesti poisid kaugelt sõjaväljalt koju.No mis liitlane see on, kes pussi selga lööb kui temaga luurele lähed,
küsib teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment