mina siit Luksemburgist, teie Annake jälle tervitamas.Polekski hakanud tülitama kui poleks uudist-mina, aasta ja 14-päevane tirtsuke, juba kõnnin. Juhtus see siis kui emme-issi olid mind sõidutanud pikemaks nädalavahetuseks ära naaberriiki Prantsusmaale.Sõit ise kestis kolm tundi ning oli tiba jube.Kui auto läks edasi 140 km/h kihutasid kõik mööda ja kaesid et vaat kus pidur.Siis kukkus emme kah 160-ga lendama ja mul tuli nutt peale. Suured arvasid et ju mul midagi püksis ning hakkasid otsima peatumiskohta, kuid kus sa kiirtee servas peatud. Enne ei saanudki kui veoautode puhkeparklas.Siis kolis isa Eero tagaistmele minu juurde ning avastas,et püksis polegi midagi. Oli lihtsalt harjumatu see maantee kohal lendamine...Lille,i linnas oli pererahval uhke suur korter küll ja oh mis ime - pea minuvanune plikake kõndis nagu suur inimene. Uudistasin imelast ja siis me kontakteerusime. Tema arvas et pole ses midagi imelikku, kaua sa ikka roomad kui kõndijaks sündinud. Upita aga tagumik maast lahti ja mine.Kohe ma läksingi. Nüüd olen omas kodus tagasi ja tatsan toast teise. Esialgu küll vähe kõikudes ning on parem kui issi käest kinni hoian.Ennast ajab aga õudsalt naerma kui üksi astun. Ma lausa lõkerdan iga sammu juures, nii lõbus on. Jaa, vaadake mu pilte ka, sest emme Berit neid oma blogi juurde piisavalt riputanud.
Luxembourgi printsess Anna monoloogi pani kirja papa Enno, kes teadupärast üks kirjamees on. Ja kes eilse õhtu veetis Mooni Marju 55. juubelil ühes Rataskaevu uulitsa hubases restoranis. Heas ja tuttavas seltskonnas ning hüvade roogade seltsis. Ravireziimi rikkusin valge veini ja kohvikõrvase brändiga, kuid menüü valisin parimate lõhekalaroogade seast. Kui kohale saabudes taas mööda nö taevatreppi üles ronida tuli, sain Mimmi abiga siiski hakkama. Huvitav kas liikumispuudelised invad polegi üldse pealinna restodesse oodatud ja kuhu vaatavad euroliidu hästitasustatud liikumisvolinikud.
Aga aitab vaegurimuredest. Nüüd on mure majas loodussõpradel, sest Läänemaal tabasid jahimehed pesueht shaakali, tulistasid surnuks.Minu küsimus-millal saabuvad Eesti loodusesse koiotid.Ju pole nemadki enam kaugel, ei pesitse mägede taga. Aga see juba teiste mure, millesse ei puutu teie paadikapten, austet Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment