Rõõmusõnum
saabus eile meretaguselt maalt.Noorpõlvesõber Jaak,kellega üksjagu eluseiklusi läbielatud ning kes mullu emigreerus Kassarisse, oma Hiiumaa suvekoju Seeba tallu seenioripõlve veetma,on vaba mehena leidnud uue armastuse ning kihlunud neiu Jaanikaga saare kauni looduse valvsa pilgu all. Saatsingi noortele täna kuhjaga õnnesoove.Kui tekib soodne võimalus, läheme Liizaga isiklikult kohale.Pealegi on mu kaasa sündinud Jaaguga samal päeval ning samas pealinna sünnitusmajas.See selgus siis kui suvehiidlasteks hakkasime ning Jaagu vanaema, Seeba kuninganna pool imekauneid suvesid veetsime.
         Mind üllatanud uudis ajendas uinumise eel mõtteis rännuteele kaugesse minevikku.Kui minust sai pulmaauto otsitud juht aastal 1965, mil sohverdasin liha- ja piimatööstuse ministri sm Sannamehe beezi Volgat GAZ-21. Järgmise aasta sügiseni sain huvitavat elu nautida,siis võeti nekrutiks.1969.a. kui väikese pettusega okastraadi tagant jaaniks koju pääsesin, läksin taas Volga juhiks. Seekord Ajakirjandusmajja.       Kuigi eelmine hea ja südamlik peremees mind tagasi kutsus,vastasin sirgeselgselt,et ei kavatse eluajaks jäädagi roolikeerajaks, lähen ajakirjandusele lähemale. Mõttes oli siis Lauri Nebel, kes ei pääsenud Panso kooli ning teatrile lähedalolemise nimel hakkas lavatööliseks,kust oli tunnustatud näitleja kraadini vaid tühja pudeliga visata.Samuti käis ka minu käsi,sest pärast nelja-viieaastast sohverdamist palus peatoimetaja Haug hakata mul artikleid kirjutama et mu hea Harald saaks mulle väärilist palka maksta.Sest 78 rubla pole mehe palk,aga mustalt juurde maksta ta ei tohi. Esimesed lood ilmusid ajakirjas Küsimused ja Vastused,siis juba Noorte Hääles ja Õhtulehes,kuhu mind tööle kutsuti, kui Karl Vaino mu lahke peatoimetaja vallandas.
     Tegelt tahtsin hoopis jätkata oma ajakirjandusmaja pulmaautojuhi karjääri kirjeldamisega, sest pea igal nädalalõpul tellis keegi pulmasõidu.Hiljem, ajakirjanikupõlves, ostsin Soomest pika kerega,seitsmeistmelise musta limutüüpi Mersu, diiselmootoriga mudeli D-240,mis oli kui toonase Eesti luksautode esinumber.Vaat siis põrutasin pulmasõite juba täiega, sest aega oli vabalt käes ning diiselkütusega eimingit muret-selliseid sõiduautosid polnud veel siia tooma hakatudki. Palju neid pruutpaare altari ette vedasin,polnud võimalik kokku lugedagi.Sest Liiza töötas mainekas lillepoes,kus valmistati pruudikimpe ning mille koostööpartneri pulmaTschaika oli alailma katki,  remondis... Ja mul oli tegemist nii palju,et osta või teine auto ning palka sellele ka sohver. Maksuametki oli alles leiutamata. Ja tolle Gaz-13 omanikfirma oli teenusetaksi nii lakke löönud, et hinnasoodukatki tehes tuli osa kliente isegi minema saata.Kahju, et polnud finantsi osta teinegi luksauto. Täna kasutab mu legendaarset pikka limu klubikaaslane Leo Lepp, tarmukas vanahärra,kes aina ostab juurde mingeid eksootilisi sõiduriistu ega jaksa nendega sõitagi,sest autotallitäis haruldasi relvi vajab ju kindlustust ning muidu korrashoidu.
Kas olete teiegi elanud sellist elu,mida meenutada pole piinavalt valus
küsib nõudlikult teie paadikapten Neemo E Poldre