Meretagusele maale
sel suvel pärast jaanikupidu pole me saanudki, kuid nüüd hõljub see mõte õhus. Et läheks weekendi paiku sügise saabumist tähistama või sedasi.Kuna alkoholiga juhtus jokk-skeem peale tulema, et haigemaja-uuringute eel kadus napsihimu sootuks, siis  on ülim aeg sünnipäeva eel teha vigade parandus ning mingi leebema variandiga taas süsteem käivitada.Campari apelsinimahlaga või kreemliköör oleks vast normaaleluviisile üleminekuaja starteriks paslikud.Kuigi suvekodu peremees Heiki fännab head brändyt, oleks see mu kainurielule punktipanekuks seekord ehk liig.No küllap tuliaiseksi midagi välja nuputan. Tulivee lähisugulast, mõtlen.
    Päevast, mil Ebba Rääts, me leheneegrite liidu hea haldjas, imekähku ja kõigile ootamatult  pinsile puksiti, on liidus alanud omamoodi allakäigutee.Enam ei tegutse tema soositud sektsioonid, pole kutset ei keelesektsiooni huvitavaile koosolemistele ega seeniorsektsiooni kohtumiskohvitamistele kuulsate inimestega.Kuidagi kurb ja kahju on, pikalt toiminud et ühistegevus sedasi liiva jooksis.Küllap nüüd said ka vanempioneerijuhina toimeka, tragi daami vastased teada, et just väsimatu Ebba oli see,kes meie enam kui seitsmesajaliikmelist kirevat kogukonda koos hoidis. Ta jaksas südant valutada kõige ja kõigi pärast, eelkõige hoolis oma tööst.Mis oli minu pilgu läbi alati korras. Üks vanem ja alatine poriseja-mees küll nurises kui kord märkas pesematajäänud kohvitasse, kuid taolistest  pisiasjadest tuleb suurte tegemiste juures üle olla, arvan.
Küll aga on mul endal raske üle olla remondieelse suurkoristuse probleemidest. Saan aru küll,et nii palju paberkandjal infot ei tohiks olla ühelgi inimesel, kuid kuidas teen südame kõvaks ja loobun mappidesse kogutud infokildudest. Näiteks avastasin, et minu poolt maksuametilt nõutud dokument maksuvõlgade lõpu kohta, mille lubasin kirjutuslaua juurde ära raamida, on ikka veel kaustas . Ja kui selle kaotan,on õhus oht,et keegi ahne maksuterminaator midagi välja nuputab.Nagu pärast minu insulti, kui ajatatud maamaksu lõpuosa ära tasusin ja ligi aasta hiljem uue võlateate sain. Et viiviseintressid olla justkui jooksnud edasi...Päästab praegu see, kui Jensu toimetab kümmekond pappkasti kogutud pabervaraga teisele korrusele miska saan pärast remonti kõik materjalid läbi tuuseldada kui paberid mu käeulatusse tagasi laekuvad.
      Eile tehti naabermaja terrassi küll poole ööni ja pimedas, sest Jensu lubatud abiline laekus liiga hilja.Aga tore seegi oli, sest õueteele ladustatud lauamaterjal tuleb ju enne talve paika panna.
Minu jaoks on lausa tragöödia,et olen oma poolenisti liikumatus,halvatud  kehas justkui vangis-ei saa naelagi kuhugi sisse löödud. Õnneks on poeg siinsamas hõikeulatuses,nii et suurem kurbloolisus jääb ära.Ja kodu saab lõpuks korda.
Aga ennast lohutan ma omaleiutatud parooliga ÄRA SURE ENNE SURMA ja kohe hakkab kergem.
Millega teie, kallid kaasteelised, end püsti hoiate
küsib uudishimulik paadikapten Neemo E Poldre