Miks mulle ja paljudele tundub et reformikuttide ministrite vaimuvara on ammendunud. Pealtnäha haritud haridusminister tunnistab oma võimetust riigi tippjuhina kui väidab,et õpetajad peaksid oma saamatajäänud palgavahe tõttu pöörduma...politseisse.Kas talle pole teada et kärperkunn ja Euroopa parim rahandusminister on eelnevalt harvendanud politseimeeste ridu,nii et pöördumiseks ei leia mente enam tikutulegagi otsides rohkem kui tuult põllul.
Pangaisand Kraft tunnistab et kuna uurimiskomisjoni esimees Vakra lasi krimilaboril puurida VEB fondi alusdokumenti selgus selle võltsing.Et olla paljundusaparaadis tehtud ja kokku liimitud.Nüüd väidab vahelejäänud mees,et ju panga koristajamutt on selle salaja teinud,sõnaga üks senituvastamatu lihtalluv süüdi. Jutt passiks kõrtsituppa küll, kui me poleks kuulnud et uusbojaaride ülikõrged palgad sisaldavad tippjuhi vastutust...Miks alati läheb meil nii et kui jäme jama lahti, on ilus loba unustatud ning vastutajagi kadunud asjade hulgas.
O.K. Riik on omadega seal pimedas kohas, kuhu vahel inimesi südametäiega saadetakse. Räägiksime pigem eilsest armsast stiilipeost Bollywoodis, mis oli pühendet pesamuna 30. juubelile. Märksõnaks olid kahekümnendad aastad,mis eilsega punkti said.Eriti uhked nägid välja daamid nagu ka minu armuline, kes kõik olid piisavalt pingutanud nii kleitide kui soengute,meigi ja ehetegagi.Muusika tagas diskor Valter,mu õeraasukese abikaas,kes oli võtnud kaasa vinüülplaatidega grammari,mis oli piduliste meelest musa tipp.Cateringi stiilis pakutud india toidud oli valmistanud hindu kokk Paabu, keda silmasin vilksamisi baari tagauksel kui ta oma rõõmsa,tumepruuni näolapi sisse pistis. Kahju et ma kohe ei taibanud teda oma lauda kutsuda ning klaasikest vahuveini pakkuda. Eksootiline külaline oleks tekitanud furoori ka piduliste suures, poolesajalises seltskonnas kes aina tantsis.Pidu oli imetore, huvitavana serveeris kahekümnendate stiili ka mu vanem tütar Mai-Liis,olles muutunud tumedapäiseks.Nii et isagi teda ära ei tundnud kui daam tahatuppa astus. Luksemburgist saadetud neli kasti vahuveini kadusid kui kuumale kerisele, baarist telliti pidevalt joogilisagi.Visamad pidasid vastu kaheni öösel,mis oligi baariomanike poolt privaatpeole lubatud viimane piir.Meie,vanavanemad, hüvastelesime juba enne keskööd, sest mudilased olid me Pargi lasteaias neiu Julika hoole all. Tagasivaatena oli mul veits kahju et Mooni perepoeg Tõnis ei märganud näit. minult oma piloodi rõivakomplektile laenata nahkset piloodimütsi ning metallraamidega uhkeid sajandivahetuseaegseid piloodi retroprille, mis mul kodus hoiul.Oleks suisa vaatamisväärsus olnud piduliste seas,kelleks nüüd osutus hoopiski uhkete rastapatsidega neeger, peoperenaise sõbrantsi abikaasa ja laste isa.
Lõppsõna asemel.Kai mõtlen hiljutisele suurejoonelisele holokausti mälestusüritusele hakkab mul kahju oma rahvast ja meid nö juhtivaist võimeteta poliitikuist,kes ei märka korraldada veelgi aplombikamat mälestust suure ilmasõja lõpu eel punase teerulli alla jäänud kaasmaalastele.Teame ju kõik kuidas punavägede metsikuste eest pagevaid eestlasi uputati koos laevade ja paatidega süütuid tsiviilisikuid küttivate vene aluste poolt,kes tulistasid suurtükkidest ja kõigist pardarelvadest relvitult lahkuvate inimeste pihta, jahtides neid kui rannamees rotte.Vat siin oleks ainest suisa iga-aastasteks mälestusüritusteks kus saaksime heita merre pärgi ja pidada jumalateenistusi hukkunud hingede mälestuseks...Rohkem me rahva südamele lähedasem kui mälestada hukkunud juute keda eestlane ei küüditanud ega tapnud, sellega alustas omalajal sm Stalin isiklikult
nagu teab teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment