Ajakiri Vikerkaar on ka muutunud ühiskonnakriitiliseks,märkasin juba aastalõpunumbrist.Loen tarka mõtet *demokraatlikus riigis on iga etteheide riigile või valitsejatele kaudselt või otseselt ka etteheide iseendale. Ja veel *demokraatlikus ühiskonnas ei ole küsimus kunagi ülekohtus, mida tehakse meile, vaid selles, mida saadetakse korda meie nimel.
Mina loen siit välja et minu nimel hävitatakse kild killu järel minu riiki ja rahvast ja seda teevad suisa karistamatult end võimu juurde tsementeerinud geneetilised kommunistid nagu äsja meedias formuleeris europarlamendisaadik Kristiina Ojuland.Südi daam, reformistide kambast hiljuti välja puksitud endine juhtfiguur on nüüd kujundamas uut parteid, mille nime ümber käib kujuteldamatu meediakära, mis minuarust on hoopiski omalaadne turundusvõte teemal räägitagu minust midatahes, peaasi et nimi on õigesti kirjutatud.
Tunnistan,et kümnesse on põrutanud Ero Liivik, kes tõdeb järgmist
Riiklike või korporatiivsete ressursside abil end võimul hoidev partei suudab väga edukalt avalikkusele suunata sellised jutupunktid ,mille järgi olemasolev süsteem inimmõtte tippsaavutus on ning alternatiivid ei vääri arutelu või on lausa ohtlikud.
Esindusdemokraatiat põrmustavas tabeli leiab nii mõndagi ajuvaba valijaskonda kurvastavat.ent on jäänud välja putinlik termin juhitav demokraatia mida siinmail samuti oskuslikult kopeeritakse, kuna Esimene Andrus on nimetet tegelase kooliveli NLKP Kõrgema Parteikooli päevilt.
Kogu eelöeldu saaks võtta kokku Hannah Arendti essee põhipostulaadiga kollektiivsest vastutusest. Me kõik oleme süüdi jäi siit kõlama tõdemus mis nii hästi ja kaasakiskuvalt toob esile mõtte et meie, eestlased, olemegi ise süüdi oma hukulemääratuses kui lolli järjekindlusega hoiame võimuhoobade juures seda aukohta mitteväärivaid, end põhjalikult määrinud tegelasi.
Kaua veel, küsib laiendatud vastajateringilt nõudlikult
teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment