Ajaloost teame et punaarmee soldat oli teises maailmasõjas lausa kahe tule vahel.Stalini käsk sundis minema rünnakule hästirelvastet vaenlase vastu. Sageli paljakäsi, eriti sõja alguses.Kui rindele suunduvad relvarongid kaduma läksid,padrunid lahingumeesteni ei jõudnud ja vene lennukid aerodroomidel puruks pommitati.Lahendus oli ehtsalt venepärane-seljataga kõndis punakomissar kes tulistas kuklasse kui soldat rünnakul kõhkles. Sest eeski ootas kindel surm.
Tuleb tõdeda et kuri krabajas ei lase mul tervist parandada-ei rakuravi ega neuro-ortoos saa aidata. Vastunäidustatud nagu ka hetkel mulle nii vajalik hambaravi mida saab teha vähemalt aasta pärast käimasolevat keemiaravi.Same story...seljataga punakomissar relvaga, ees frits relvaga...Lahendus on edasikestmises, sest ega ma papist poiss ole.
Välisuudiseid. Keegi surijate põetaja Bronnie Ware kirjutas raamatu, millest saab lugeda viit asja mida manalateele lahkujad enim kahetsevad.
1. et oleksin elanud nagu ise tahtnud
2. et poleks nii palju tööd rabanud
3. et oleks rohkem oma tundeid väljendanud
4. et oleks rohkem suhelnud sõpradega
5. et oleks lubanud endal õnnelikum olla
Lisan kommentaarid enda elatud elust.Elasingi enamaltjaolt nii nagu ise tahtsin,töö polnud kunagi koormaks ega kurnavaks -ise oma ameti valisin ja tegingi rõõmuga.Oli küll elus aegu mil palgaga nöögiti. Belestas näiteks, hiljem ARK-is. Too oli riigifirma ning pealikust sõbra võimalused piiratud. Tunnete väljendamise kohta ütlen, et alati saab rohkem.Sõpradega suhtlesin piisavalt, kuid vaata ka eelmist lauset.Punkt viis ei ärata samuti kahtlusi-ikka lubasin endal olla õnnelik kui võimalus avanes. Mõelge siit edasi oma võimaluste piires, pakub
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment