Paari päeva pärast põgeneb jõulumaale me naabermaja noorpere. Neil on villand soojakraadidest ja rohetavast murust ning lausa niutsuvad lumevalguse järele.Nii hirmsasti tahaks nad Ylläse mäelt alla liuelda, snowboard kere all ja mäeprillid ees, tuul kõrvus tuhisemas. Simo talvekotedz kutsub ja nii tehakse minekut, tuhatkond kilomeetrit autos mööda maanteed. Loodetavasti vahetuvate sohvritega roolis, sest ühtejutti sõitu olen kogenud,küll ajab une peale enne kui päralejõudmine kord käes on. Mind ei ajaks vist isegi kaikaga sinna külmale maale, isegi kui tervis oleks muidu laitmatu.
Suguvõsa ikka soojemast kliimast hoolinud.Ega,s muidu vanaisa Polbergi Jüri vend läinuks enne sõda,vist juba kahekümnendail Brasiiliasse et seal pullifarm asutada ja pidada.Vat see olnuks minugi meelismiljöö.Või siis Pariis,kuhu siirdus isa õde kolmekümnendate lõpus et guvernandiametit pidada ning viinamarjaistanduste omanikust peremehe kulul mööda ilma seigelda. Veinivabrikandil oli enne pankrottiminekut ikka vara küll,et proua Hilda saaks kordki aastas rännata mööda soojema kliimaga maailmajagusid ning saata igast kohast mõnu kuum postkaardike.Aus mees oli,mitte nii nagu ta tütar Anne,kes tädi päranduse julmalt põntsu pani.Kuna pangaarve oli juba hundi suus, siis otse kõhtu see talle libiseski. Tuleb loota et kuri jahimees röövli tabamise korral ta kõhtu lahti ei lõika kui juhtus muinasjutus.
Täna võõrustab vanem tütar me mõlemat noorperet oma uues kodumajas.Minu kõikuv terviseseisund ei lubanud veel eile selle visiidi peale mitte mõeldagi.Täna olukord juba tükkis parem kuid las noored pidutsevad omaette, milleks neil pidur kaasa haarata.Käisimegi just igajõulusel retkel kalmuaeda kus süütasime küünlad me armsate haudadel. Ja sellega ongi rahul minu süda, tunnistab
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment