kui sain täna meili Kennelliidu uuelt büroojuhatajalt,kelleltki Elo Lindilt kes on mu vana semu Seeba talu Jaagu mantlipärija ses ametis.Mulluse suve lõpul teatas Hiiumaale, mere taha lahkunud mees, et lõpetas töötegemise ning pühendub oma turismitalule ja jääbki saareriigi püsiasukaks.Pakkusin veel et kui pealinna juhtub astugu tingimata läbi ja nii me jutud jäidki.Ta moblanumber läks vist vahetusse ning meilidele ei vastanud. Uskusin et ju internetiga probleeme ja rohkem ei pabistanudki, teades et kui uus jaanipäev koidab, siis ma ikka Kassarisse, oma noorusmaadele lõpuks satun. Ja nüüd siis, kui jaaniõhtu möödas suundusimegi Mimmiliisa,Beriti ja Annaga Seeba maile Jaaku otsima.
Muru oli pügatud kuid rehavars värava ees põiki-järelikult peremees majast väljas-ukski lukus nagu mu seltskond tuvastas.Kirjutasin sedelikese et mees helistaks kui koju laekub, tahtsin ka ploki Saku originaali jätta kuid daamid keelasid-eks ise annad üle kui kohtute. Ja kuidas võinuks ma teada et kohtume alles kunagi hiljem seal...teispoolsuses, sest hea semu Jaak oli juba eelmise aastanumbri sees SURNUD. Seda teatas mulle kennelliidu saadetud e-kirjake.Mõistus tõrkus taolist uudist vastu võtmast,sest ta oli mu Mimmiliisaga täpselt üheealine,sündinud samal päeval ning juhtumisi samas sünnitusmajas kus mo kaasagi.Juba ammu pole surm mind nii lähedalt tabanud kui seekordne juhtum, tõdeb teie paadikapten
igavesti kurb Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment