ning kammisin oma sassilöödud mõtteilma.Mentaalselt lööb ju jalust kui saabub tõdemine,et nüüd ongi jokk, M. ja lõpp.Rahuned ning kutsud end korrale-kui kaua siis plaanisid sel maakamaral kulgeda. Eesti mehe keskmine eluiga juba käes, kaua siis veel.Ning kui sügavamalt mõelda,ongi see missioon täidetud mille nimel rohkem kui pool sajandit tagasi siia ilma saabusin.Nüüd on lapsed paari pandud ja järelkasv nelja põnni näol sirgumas, vahepeal veits laokilejäänud kodu lõpuks korras.Niipalju kui oli võimalusi esimese hooga teha.Jäänud on WC ja dushiruum,siis ongi kõik. Pikka pidu enam ei tule,otste kokkuvedamise aeg on ees.Nii ühes kui teises mõttes.Sest missiooniaeg, milleks sai siia ilma tuldud, ongi edukalt lõppemas.Siht oli saada ajakirjanikuks kui Ajakirjandusmaja autojuhist sai Õhtulehe tööstusosakonna nooremtoimetaja, siis osakonnatoimetaja,siis pressikeskuse vanemtoimetaja ja tagatipuks automeeste pressikeskuse peatoimetajagi. Nii et need soliidsed mehed-peatoimetajad August Saaremägi,Ago Ustal, Harri Lehiste ja ka minu hea peatoimetaja Harald Haug, kellele aina alt üles vaatasin, said minust lõpuks kolleegi. Koos meheväärilise neljasajarublase kuupalga ning ameti-Volgaga. Kuni Mihhail Gorbatshov suure liidu puruks lammutas.Siis lõpetati ka ministeeriumite pressikeskuste tegevused, neile eraldatav raha kärbiti ning minu kollektiivikesel polnud enam elujõudu. Suurema kurvastuseta suundusin viieteistkümneks aastaks uute väljakutsete otsinguile.Alustasin uhkelt Miss Estonia pressiesindajana,sealt kutsuti Fordi Keskuse reklaami-ja suhtejuhiks läbi Belesta.Kui firma uus kaasomanik,belglane Willy Myllye mind enam ei vajanud, maandusin ARK-i pressiesindaja toolil.Sealt kutsuti Maalehe autotoimetajaks, kus tundsin end taas kui kala vees. Sest pole elus midagi lihtsamat kui sõita ja kirjutada autodest.Insult 2002 aprillis viis mu tõvevoodisse,kust juba veidike välja rabeldes hakkasin kargu najal liikudes Männikul tegema pressiesindaja- ja reklaamitööd firmale EuroMaz. Elujõudu ja -tahet peab olema, siis pole tuttav töö üldse raske.
Epiloogi kokku sättida on vast vara, jäägu see temp edaspidiseks.Peatähtis on see et mu süda on rahul ja ükski närv ei tõmble.Ka mu õnnis emake peaks rahu saama seal teispooldsuses.Kui ma armee järel roolikeerajana leiba teenisin,ohkas ta ikka-lootsin et minu pojast saab midagi rohkemat kui autojuht. Kassa näe-saigi...rõõmustab teie
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment