Selgitan - mitte Anonüümsed Alkohoolikud vaid hoopis Autod ja Ajakirjandus, selles olen järjest enam veendumas.Mingi autohaigus on veres juba poisipõlvest kui isa pistis mind meie pere helehalli Moskvitch-401 rooli ning kooli seinalehe toimetaja ametikohast alanud ajakirjanikukarjäär ei näita veel ruudulippu ehk lõpujooneni jõudmist.Ning nüüd mil olen haaratud oma vastse invaauto hanke mõttest ning kogun dokustaate sotsametile esitamiseks, usun pärast eilset vuramist Vahuri koduvärsktoa õuele et peaksin ikka tillukese pärisauto pääle mõtlema. Mis ma sellega peale hakkan, küsib aina Mimmiliisa. Aga see annab mulle vabadusetunde, et pääsen ise liikuma kui mõte tuleb - kasvõi Nõmmele Reval Cafe turuterrassile, kus naudin värskeid sooje pirukaid.Olin seal juba vahepeal stammkunde, kellele pakuti degusteerimiseks uudistoodet spinatipirukat.Ja alati tuleb teenindajanna leti tagant,et mulle kohvilaud katta kui olen tellimuse tasunud. Sest ühe käega ja longates üle saali ikka kõike ei tassi.
Eilne kiire visiit Vahuri poole oli värskendav,sest sukeldusin vanasõidukitaastamise profimiljöösse. Et perfektne ennistaja on keskendunud saksa margile DKW,oli seepärast mulle üllatav et pole see kereehituses ohtralt puitu kasutav tootja kunagi suuremat huvi pakkunud.Ju vist rohkem seetõttu, et lisaks klubi asutajaliikme,kullassepp Konstantin Spirka autoiludusele pole näinud ühtki nii heas korras Deutsche KinderWagenit. Mäletan kui õnnelik oli vanahärra kui leidis oma reliikviale kodarrattad, mis olevat sportlikuma DKW variandi eritunnus...Eriti häiris mind siis ukselingisarnane käiguvahetushoob keset armatuurlauda, ka mäletan pea alati suitsevaid mootoreid, sest ju oli nende kordategemine varuosade puudumisel raskendatud.
Kingituseks viisin autotaastajale Horchi roolipealse signaalivõru,mis meie keldris uut omanikku ootas.Lisaks oli seal karbis ka kümmekond autoukselinki,mis rännanuks prügilasse kui ma uisud alt viskan - nüüd on need õiges kohas,autopühamus.Horchi esiuksepolstrid koos ukselinkidega ongi vist rämpsuteele saadetud.Neid ma enam keldrist vanast kohast ei leidnud.
Järgmisena kutsun külla,terrassikohvile Vahuri poja Indreku, kellele tahan tutvustada trükiseid mis klubi ajalugu meenutavad.Kahju vaid et minukoostatud eesti autojuhilubade ajalugu läks mu oma lolluse tõttu täiega ühe ARKi kolleegi Reinu kätte hoiule kui seal koos töötasime.Miks ma küll endale aruandest koopiaid ei teinud, arumaeisaa. Värviline dokumendimaterjal oli kaustas loo juures, saanuks ju ajalooraamatukese kokku panna nagu soomlastel juba on.
Ära kunagi kahetse vanu lollusi, karda uusi ja hullemaid, ütles vanarahvas.
Seda tunnistab ka teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment