sest olin plaaninud intervjuu Tõnis.P.-ga teha juba rohkem kui kuujagu tagasi.Täna ta siis minuni jõudis ja meie vennaskonna ajalooüriku lehekülg sai puuduva lõigukese.Vaja vaid ta mälestused lahti kirjutada ning oma arhiivist klubiürituste realt täpsustusi leida. Muide, mu pere daamid on kolmekesi juba Vormsil pulmapeol ning laekuvad ülehomme.Nii et peaksin heitma iseoma puhkamisemõtted kõrvale ning pühenduma kirjatükkide toksimisele.
Oma blogis olin teinud kogemata liiga nooremale kolleegile Päevalehest, P.P.-le kuna üsnagi ülbelt teatasin et meil kodueestis pole olemaski uurivat ajakirjandust.Mida võin kinnitada ilmselt seitse korda nädalas, kuna avastan pidevalt printmeedias teemasid mis nõuaks intelligentsemat kaevumist. Sügavutiminekuid, teemade tausta avamisi. Pole siis ime et isegi kultuuriministeeriumis ei teata, kas ajakirjanik on üldse loominguline inimene.
Minu üllatus oli tohutu kui meilboksist avastasin mu kirjutisest häiritud daami,loo autori messidzi, mis oli vaid osaliselt minu patuga seotud.Kuna toimetus oli eksinud piltniku autorsusega, siis polnud parata et minu pööningul kontaktid üllatusest kokku laksatasid,kaks pluss kaks kokku liitsid. Kuigi hiljem leidsin et piltnik Osula nimi meediapildis mitte tundmatu pole.Kahjuks seni vähe esinenud, mitte nii kuulus kui mu tuttavad kümned nö korüfeed alates Hiisist ja Puhmist.Vendelinist ja Migdalistki, kui väga soovite.
Igaljuhul on hea vaid sisemise tsensuuri abil omi mõtteid siia kokku kammida. Glavlit puistas meid omalajal hoopiski põhjalikumalt, oma neid mälestusi pean kirjandusmuusemi palvel veelgi jätkama, olingi unustanud...
Jäägem siis seekord sedasi,rahuliselt,
leiab paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment