EestiPoiss

Nonii.Eilseilt eufoorialaineilt allapotsatamine oli ikka meile kõigile valus küll: Düsseldorfist, euroviisu lõpuponnistuselt tuli karm laks.Käigupealt finaalisattunud Getter Jaani,kes kohale jõudes Maarjamaa musoonipubliku õndsuse tippu heitis ja meedias lausa ülivõrdeid tarvitama sundis,ei saavutanud eilsel lõppvõistlusel kahjuks loodetud edu.Ning meid kes me Liizaga läksime Mooni,et koos moonikate ja Kadi-Liisi pliksidega show kulgemist seirata, tabas kui külmaveesahmakas kraevahele. Mul oli meeles Juhan Paadami prohvetilaadne messidz,et seekordse euroviisu nõrkade laulukeste taustal on Getteril hea võitjaks tõusta.Oli palju teisigi,kes kohe Eesti võidu oleks välja kuulutanud,kuid karm reaalsus näitas paraku teist palet.Juba punktide laekumisel hakkas klaaruma,et täna me seal suurt siga ei tapa!Neid pointse kukkus jumala suvaliselt igaühele peale meie vaatamata laulukeste kehvale sõnumile, nõrgale meloodiale või tihti lausa eimidagiütlevale ettekandele.
Ja finale ultimo:esikohale ronisid aserid,teisele makaronisööjad.Ilusmees Eric Saade ruotsi kunni alamate seast oli kolmas.Ja meie ilus-armas sinimustvalge Maarjamaa tagantpoolt teine,sest viimaseksjäänu polnud paremat väärt kui stoppsignaal kohta jänkupoisi sabatutil...
Minule pakkus eheda elamuse väike viiene Sofikene,kes end muusika rütmis teleri kõrval liigutades taustatantsijaid jäljendas.Rütmitaju oli piigal laitmatu,nagu täheldasin.Minu vaimustust ei kahandanud isegi mõne märkused: a la mis sa mees imestad, see laps käib ju laulmas ja tantsimas...
Nonii.Saame siis näha,kas naljamees Mart Juur lahkub facebookist nagu lubas:kui Getter Jaani toetajarühma ei teki kümmet tuhandet fänni,tema läheb ära vasakule.Sest vahepeal internetti piiludes avastasin,et Mina usun Getter Jaanisse polnud saanud isegi poolt sellest loodetud toetusest.
Tagasivaatena eilsesse päeva
lisaksin oma murdmatu liidu õõnestamise juttu veel seda,et omis mõtteis olin sooritanud hoopiski suurema kuriteo.Löönud suure roostes raudnaela L.I.Breznevi püha ürituse kirstu sisse.
Lugu järgmine,Kui 1966.a. sügisel mind punaarmee nekrutiks viidi,olid just ajalehtede esikülgedel karmid lood pealinnas toimetanud ja kinninabitud spioon Oleg Penkovskist,kes kõrge asjapulgana Moskvas Väliskaubandusministeeriumis töötades oli müünud hulgi riigisaladusi inglise salaluurele ja veel kellelegi.Me kõik igatsesime siit sotsialismi kuldsest puurist välja.Ja mina eriti-kuna isa õde Hilda elas Pariisis ja ema õeksed Hilda ja Aino Stockholmis. Olin lugenud-kuulnud,et sedagi spiooni karistati kõigist võimalikest karmima karistusega: saadeti välja Nõukogude Liidust. Hakkasin sama saatust igatsema eneselegi.Jõudes Hmelnitski linna,lennuväe abiteenistuse väeossa v/c 21068 olin ära tabamas asja tuuma: mina pean mõnele välisluure agendile teatama,millist elu elab okastraadi taha varjunud vene armee. Kelle ees väriseb pool maailma.
Et ohvitserid ei näe kaineid nädalalõppe,et varastatakse kõike mis näppu juhtub,et sõdurid ja praporid müüvad armeevarustust küladesse.Ja kui ülalt mõne lääne luuresatelliidi pealt nähakse Ukrainamaal kohutavalt palju mundris inimesi,on kõik need kümned tuhanded hoopis külataadid,kel tavaliselt puuduvad muud rõivad.Ka see,et mu pritsuauto oli pärit viiekümnendaist ning oli kui muuseumiauto,väärinuks lausa raportis avalikustamist.Sest see vana ZIS, kahetonnise veepüti ja puupinkidega ei saanud ju kahjutule korral päästa 57.õhuarmee pommiladu?
Kunagi hiljemn lugesin Moskva väljaandest Soversenno Sekretno,et legend Penkovski väljasaatmisest oligi bluff.Mehike oli seotud nahkrihmadega raudkärukese peale, millega lükati valust röökiv ja vingerdav spiooniroju otse kesküttekatla lõõmavasse soojusse(?)
Nii et ärge simmerdage siin midagi,seltsimehed erumiilitsad!
Ja olge muidu ka ettevaatlikud,soovitab teie paadikapten
elu-ja sõnakunstnik
Neemo E.Poldre