EestiPoiss

Eripreemia
oli see,mis mind täna köitis.Lugesin ju hiljuti internetist,et olin saanud äramärgituks-preemiasaajaks Kirjandusmuuseumi konkursil "Minu mälestuste Soome". Taustahuvi tekkis, kui avastasin internetist oma nime tunnustatute hulgast.
Kuna Löfbergs Lila oli konkursi toetajate seas,poleks pakike kohvi pensoka sissetuleku juures sugugi liiast,mõtlesin.Aga aadlimees ju end nii ei väljenda,et tal oravariigi poolt kõigile tagatud muretu elu juures midagi vajaka oleks.
Midagi hiidlasele omast tärkas mu hinges kui me Mitsubishi Lancer Beriti alt avarii läbi romulasse sõideti.Teades,et olin talle ostnud just uue kalli aku,vahetasin selle Suzukile.Ühe aegunud vana aku panin Lancerile peale,Suzuki tööka aku sikutasin keldritrepile.Paremaid aegu ja kõrvetavat vajadust ootama,mis nüüd just saabuski. Enam kui aasta hiljem,sest too roostes tünnirajakas oli vaja rauakollidele maha lükata.Kui neile helistasin,siis tõotasin lisandeid. Eile õhtuks oligi tänu kingitusele kadunud nii tünn ise koos mahavalgunud tõrvaga kui akud.Ka naabrinooriku proua Rita raudriiulid koos vana boileriga,mis olid kui kirsikeseks tünni-tordil. Mida oli siin sellist, hiidlaslikku, küsite.Aga see,et saareelanik leidis sügiseselt külateelt surnud varese,pistis tasku ja mõtles:äkki läheb tarvis!Kevadel põllule minnes toppis käe tasku,leidis linnuraipe ja viskas südametäiega eemale - äi läind taris!Justkui mina selle akuraipega.No äi läind taris!Kodakondsed pidasid mind hulluks ju,kui selle tookord tallele panin.
Hullu tembu pani aga eile toime 56-aastane Ago Ursel Waaks,kes elas idapiiri lähedal Võmmorskis ning kelle poeg Peetrit kahtlustati relvade salakaubaveos.Kui politsei läks majapidamist läbi otsima,avas hullunud isa vene automaadist AK-47 nende pihta tule,tappes politseiuurija Tarmo ning haavates veel kahte mundrikandjat.Kas tõesti meeleäraheitele viidud inimese viimane appikarje? Sest mees suri ka ise kinnivõtjate vastutules.
Mina nii meeleäraheitlik ei ole.
Karm MunPo politseitädike
tegi piletikontrolli eile 18.bussis,millega senjooride kokkusaamisele põristasin.Ja suht kogemata sõnasin,et olen raske puudega kui talle invatõendit otsisin.Oma viga-õige vastus pidanuks olema "sügava",sest ainsa töötava parema käega saaks ju sügada küll...Nüüd tassis/talutas ta mu bussijuhi juurde ja lasi ühel reisijal otsida mu väikesest pennikilekotikesest 80 penni,et saaks osta lisapileti.Probleem selles,et nüüd mind teistkordselt bussis trehvates teeb hullunud ametnikuhing sedasama,kuigi ta empaatiavõimelised kolleegid pole mind aastaid niiviisi tülitanud.
Täna, kui uni ära läks,nuputasin vastukäigu.Küsin näruse tüüblimuti nime,näitan oma pressikaarti ja tõotan,et kirjutan temast terve peatüki oma insultiraamatusse, mis täna alles pooleli.Ta on seda väärt,sest satub kindlasti nende 5-6 tuhande kaasmaalase sekka,kes meil aastas insulti saavad.Teist ta nii jõhkrat kolleegi pole bussides olnudki,kes mu invaliidsuse kahtluse alla seadnuks.Miks mulle märgiti vaid raske puue, küsigu oravavalitsuselt.Kes säästab hulga raha puudeastmeid kahandades, on tegelik taustatõde.Tahan teada,kas veel raskemaid haigeid palju bussides sõitmas?
Sadistimoori maha maha laskma poleks hakanud nagu vana Waaks, kes jättis isatuks tubli politseiniku kaks pojakest.Mingil määral peaksime mõistma lehelugudes talumeheks tituleeritud paugutajat,kes ilmselt elatuski illegaalsest relvamüügist, millega poeg tegeles.Eks ta nägi,et elu niikuinii mokas,midas veel?Tuumas:surm siin või Siberis -ikka oled kabelis.Ja võttiski ainumõeldava suuna.Mina-mees ent kasutan sõnarelva.Sest MunPo sadist end raamatust välja ei raiu.Teised ju teavad,et halvatud inimene mistahes taseme diagnoosiga piletiraha ei oma.Rikas riik,kes kahel rindel sõda peab,vajab ju laskemoonaraha ja sõjavarustust ja -tehnikat ja...Kui isegi afgaanisõjas invaliidistunuilt seitse nahka kooritakse,mis siis minusugusest rääkida.
Valvejutlustaja tülitas bussitäit sõitjaid eile kui tulin kohtumiselt Jüri Estamiga, kes pajatas hulga huvitavaid seiku oma väliseestlase-elust.Nii USA armees kui raadio Vaba Euroopa korrespondendipäevist Münchenis.
Bussielamus2. Kerge slaavi aktsendiga, väikelast süles hoidev mees katsus rahvast sütitada,hõigates:valige Jeesus!Ja lubas valijaskonnale helgeid päevi paradiisiaias. Rahvas raevutses ja kees.Kästi vaikida,aga jorss käivitus veelgi enam.Mispeale ma väitsin õli tulle viskamiseks-aga meie valisime Ansipi!Rahvas rõkkas naerda,sest oodata oli jutlustaja suunamuutust. Ägestuski:valige jah Ansip. Tema haarab teie raha kaasa ja põgeneb Kanaaridele!
Ja veel tolle parteivahetuse läbielanu tarku mõtteid.Ma tahaks ka,et leib-sai, jalgrattad ja autod oleksid odavamad,kui rahvas nurises kõrge elektrihinna üle.Tragi mees,nagu ta tubli rahaminister Ligi,kes oma 4000 euro suuruse kuusissetuleku juures kilkas:mind hinnatõusud ei morjenda!
Olge nagu olete omas kõrkuses,aga häbenege ka ikka vahel
soovib ja soovitab teie paadikapten
ikka see Neemo E.Poldre
kes leiab ,et pole põhjust kaotada rõõmsat meelt ega välist ümarust.