EestiPoiss

terve nahaga ning vigastamatult meretagusest riigist naasnult toksima siin.Suvine pööripäev sai meie suure tiimi jõul Kerema maade pääl suurde suvesse pööratud,et vähe pole. Kümme suurt ja viis väikest oleks elavjõu väljendus jaanikust.
Ent alustagem stardist. Mahukam staff lükati veerema onu Heiki tõsimaasturis Landcruiser, järgnesime meie Marju pargimaasturi RAV4 küüdis.Tomi-Irma unistuste Renault-dziip polnud veel võetud pere liikmeks,sestap kasutati wagoni teenust.Tarmole muidugi alla Audi Q7 tõsimaasturi rajale minna ei passinud-pere pisem Mitsu-maastur jäeti koju puhkama.Ettevalmistused olid meil tõsised kuid ülipika teeremondi-ala läbis ka meie linnamaastur Grand Vitara päris sujuvalt.Polnudki Jensul ja ta perel kiiret.Praamibronn ju ootas. Rändamised seljataga tuli majutuda ning järgmise päeva pointi: jaaniõhtu pääle mõelda. Midagi uut ega keerulist selles ei olnud. UAZiku elik vene willyse sugulasega,GAZ-67 järeltulijaga mindi metsa ja toodi jaanilõkke emapuu: purukuiv männitüvi kohale. Pistandtara äsjase väljavahetamise ridvad olid vähemalt niisama head tulepesa kujunduselemendid kui saarerahva vana tava: mere räsitud,paksult tõrvatud paadikere püstiaetuna-taolist asja pole me Tõnise talu hoovi tuleasemele jaaaniks veel mitte muretsenudki.
Aga see-eest sai kõik imekaunis ja ka tavakohane Liiza jaanipärg kaunistas emapuu tippu.selle toimetas sinna Jensu kõigi meesasjaosaliste toel redelil turnides.Kui pildi jutu juurde tekitan,saate küll elamuse.Garanteeritult.
Jaanitulega saime niisiis suurepäraliselt toime.Pärastine,kesköine laulupidu naabri-Kalju karjamaal jäi soiku.Kui me pidulised vähendatud koosseisus lõpuks minuta sinna jõudsid,olidki laulud ja akordionihääled juba vaibunud.
Minul minekuhuvi ja jätkupeo fiiling kadusid,kui mõtlesin sellele, kuidas hommikuöisel karjamaal ukerdades lõpuks kodupesa poole liuglen.Hõljun või ukerdan.Valik nii pikk kui lai.
(Jääb poolele)