EestiPoiss

hõikab siit kodumajast-tere kena kevadet ning sätib end klubitama. Alfredi pubis saavad kokku kõik vanarauasõbrad pealinnast ja lähistelt.Plaanin esitleda oma kontakti Helsingi uue Eesti
Maja peamehe Valdar Liivega,kellelt sain just vastuse kava kohta sooritada tuleval suvel üks suur klubide ühisüritus põneval teemal. Kultuuripealinnad Tallinn ja Turu 2011.Minu kui ühe stsenaariumi idee autori kujutluses on pilt järgmine: kogunevad kahe riigi klubilaste autod,seltskonnad autodes ja loomulikult on sohvridki riietatud ajastule vastavalt ehk nagu siis kui tema sõiduriist teedele ilmus. Tegevuspaik: Lauluväljak, ürituse nimi Old Car Fest. Vanimast autost algab üksiksõiduki kui reliikvia esitlemine rahva ees poodiumil,taustaks tolleaegne muusika.Midagi sarmast nagu Mati Laose DVD komplektil 333 klassikalist autot. Kogu sündmustik paisatakse läbi interneti laia ilma nagu kohe-kohe Käsmu folk-kontserdid. Mati võiks olla pearezissöör.Mulle piisab idee autori tiitlist küll ja küll. Omal ajal piisavalt püünel oldud,nii hea oleks mängida halli kardinali.
Niipaljukest siis tulevikunägemusest.Nüüd keriks linti pisut tagasi, sest kolme viimase päeva tempo on hoidnud mind eemal klaverist ja helesinisest ekraanist.Alustaks esimese päeva sündmusist kui viibisin A.Liidus senjooride kohvilauas.Huvitav daam oli külaliseks- TA geoloogia insituudi direktriss,kes rääkis huvitavalt Islandi vulkaani EiJaftjaJökulli hingeelust ja tema pursetest.Ka olevat karta,et naabruses asuv Katla vulkaan oma suikunud seisundist ärgatab ja kärgatab.Daami doktoritöö olnudki vulkaanide tekkest ja tegevusest.Jäi mulje,et Vulkaanide Ema teab oma lapsukestest kõike.Ükski küsimus ei jäänud vastuseta. Pärast seenioride klubi suvepuhkuse väljakuulutamist pealiku Harri Treiali poolt lahkusime sõbralikus meeles ja mina võtsin suuna Soome Instituuti. Kus päev varem oli avatud Soome tekstiilikunstniku Silja Puraneni tööde näitus.Too daam prindib IT-tehnoloogias kilepildid ning liimib need kasutatud seinavaipadele. Huvitav omamoodi nägemus küll,oma Liiza pretensioonidele vastasin vana, klassikalise lausega: Kunst on kunstis kunsti näha! Sama mõtlesin ise ka Vabaduse platsi kunstisalongis itaallase Petra tembutusi uudistades. Näituse nimeks "Sinu päevad on loendatud".Tegelt läksin kaema Reti Saksa piltide näitust, mis pidi olema üheaegselt nii Kunstihoones kui Jaani kirikus. Retilaanemäelikud neidised ent olid juba nopitud, kuna väljapanek kestnud vaid kuujagu päevi. Millest mulle teadet ei saadetud, kui näituste avamisest infot pakuti.
Nüüd asemele seatud näitusest,mille avalöögiks seinapikkune panno värvifotodest, millel katkematu joana serveerit fotodega hauakive nagu neid näeme Narva-Jõesuu jm slaavlaste kalmistuil.Tõelised üllatused aga järgnesid pimendatud teises saalis,kust kostis lakkamatuid naerulaginaid.Paksu eesriide taha pugenult sattusin pimedasse ruumi, kus videoinstallatsiooni pakuti : serveeriti kolme kõrvutiekraani peale projitseeritud filmikesi naerjaist: esimesel hindud- mees ja naine suurel aknalaual-istmel. Siis rahvahulgad Indias hullunult naeru lõkerdamas kui meil hullumaja taga pargis, tumerohelise plangu taga reas. Järgmisel teosekatkel viibisid lapsed rivis mererannal,põlvini vees ja pritsisid kätega vett ning naersid lõputult. Viimasel võttel oleks justkui ansambel Berliini Filharmoonikud oma prooviga alustanud,pillid käes ja noodipuldid ees.Dirigendi kepiviibutuse pääle puhkes keegi julmalt itsitama ja siis sekundeeris talle kogu orkester.Lõpuks röökis naerda ka dirigent ise, sest crescendo oli nii nakkav. Kui mina saalist esimesse näituseruumi naasin polnud võimalikki naeru pidada. Seljataga rõõmurõkatused jätkusid.Tundusin iseendale lausa klounina, kes Lauri Viikna tsirkusetelgist väljumas. Ikkagi raffakunstnik.
Eilne ja tänane EPL tõid selguse minu vaidlusse,et tankiost Eesti armeele on ikkagi plaanis. Ja neli miljardit tuleb ohverdada sõjajumal Zeusi altarile. Kuulen kõrvus kumisemas sm Putini tavalist retoorilist küsimust: "Kelle eest kavatsete end kaitsta, seltsimehed?"
Minu vastuküsimus. Kes ütles,et kaitsta? Mitte ammu olime oma armeega koputamas Petrogradi väravaile kui kibekähku rahulepingu allkirjastasite, millest nüüd niiväga tahaksite lahti öelda.
Pole see eestlane nii pika vihaga ühti,kuid jätke meelde,mida teil ei tasuks enam kunagi üritada.Ja selle sõnumi edastab kas sakslaste Leopard2 või ameeriklaste Abrams pole täna teada. Üks on kindel - justkui naise kübaraostuga tegu oleks. Ostad oma südamedaamile uue kübara, nõuab kohe käekotti ja kingi,lõpuks mantlitki. Tank tahab kohe vastavat infrastruktuuri, meestele väljaõppevõimalustki. Kilomeeter sõitu maksab 1500 krooni,lask aga 22000 krooni:iga paarituhandelise läbisõidu järel nõuab moodne turismisõiduk täielikku hooldust. Minu küsimus: kuhu kadusid need ideoloogid, kes väitsid-astume NATOsse, pole igamehel vaja arendada välja kõiki väeliike. Tulevad appi need,kel juba struktuurid olemas. Et nüüd siis ei tule,kuna vastasel kaks uut dessantlaeva Mistral ning kõigil oma nahk kallis?
Tanki-Antsu helesinine unistus om täitumas.Ja Vabadussammas platsi servas lagunemas-esimene tükk just kukkus ja purunes.Kolm veel lahti, nagu TTÜ professor tõstukilt tuvastas. Ja lõputult targad internetikommijad,need kõiketeadjad,soovitavad õnnetu klaasristi lammutada ning asemele püsitada sarnase,aga graniidist. Mis ei purune ega murene.
Olge terved
ja jäägegi.
Igavest teie
Neemo E. Poldre