uudistajalt suisa üleloomulikku tähelepanuvõimet. Laupäeva õhtu leidis me neljase reisiseltskonna mõnusast ülimoodsast terrassiga restoranist,mis kuuldavasti oli Desomi nimelise kohakese viinamarjaistanduse omaniku valduses ning kus pakuti imehäid roogasid.Mille allaloputamiseks tasus tellida võrratuid veine ning neid ka kastiga kaasa osta.Võimalused, mida me kuidagi kasutamata jätta ei saanud.Saksamaa, Prantsusmaa ja Luxembourgi piiril asuv Shengen oli samuti väärt et seda paika väisata.Kodutee venis küll pikemaks ning ega me Shengeni viisat vajanud,kuid huvitav oli see ajalooline paik ikka.
Av Verger de Steinsel märkis keeruka lähenemisrajaga, suure mäe tipus asuvate õunaaedade kohta, kus eile oli traditsiooniline õunafestival.Autoparkla pungil täis nagu me laulupeol,pikad telgid pinkide ja laudadega nende varjus,samas õnnelikud põllumehed müümas oma toodangut.Õunu, kartuleid,kõrvitsaid ja...alkoholi mida õunast saab,laste rõõmuks ka õunamahla.Näljasele kõhutäiteks hot-dog, friikartul ja muidugi pokaal ja/või teine ülihead veinikest.Limpsisime seal ja haarasime tööd koju kaasagi.Et kogu see lust me kodust vaid 11 km eemal,polnud muret naasimisega.
Tänane reis kujunes pikemaks.Poolsada km veatuid, autosõbralikke serpentiine mööda metsaseid mäekülgi, millele roninud tuhanded imearmsad majakesed pakkusid silmailu kui mõnes muinasjutus. Kordumatu usinuse ning fantaasiaga osatakse siinmail oma kodukesi loodusesse sobitada,haruldaselt kokkukõlavaid värve kasutada. Imetabaseid nutikusi rakendades aretatakse terrassinurka välikamin,mille kaldkatus ja korsten orgaaniliselt majaosaks liigenduvad.Küllap leiaks põhjamaa sootsiumist pärinev, siinmail ringiliikuv arhitekt poolegi päeva jooksul mõnda jäljendamist või edasiarendamist soosivat eeskuju.Looduse ilu väljendamiseks jääb mul napiks sõnu kui ülivõrdeist abi ei otsiks.
Tänanegi päev polnud ses mõttes erand et superilus loodus me nelja reisimehe vaimu värskendas. Eero oli küll tööl kuid me see-eest tarmukalt Esch-sur-Sure välikohvikus keha kinnitamas enne kui mägijõekesest kosutatud paisjärve uudistama kippusime.Mobiilis krõbisev teejuht oli abiks ikka kui teadsime uut sihtkohta küsida.Pean märkima et paremat reisiseltsilist kui väike Anna te kusagilt ei leia-alati lahe ja rõõmsameelne piiga oli ühtviisi heatujuline nii autosõidul kui vankrikeses kui Mimmiliisa teda kusiganes magama üritas sõidutada.
Prantsuse keele vestmik ja sõnaraamat on hetkel mu parimad sõbrad
tunnistab paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment