Kui jutt loovisiku teemale pööras, oleks tarvis et viimaste ajakirjanike kongresside põletavaim teema võetaks käsile me liidu suure pealiku poolt. Oleme ju korduvalt kõrgest kõnetoolist nõudnud et võimekas vastvalitud liider Peeter Ernits, kellele panime suuri lootusi,täidaks me kollektiivi suurima soovi-viiks ajakirjanike liidu tagasi loomeliitude loetellu koos vajamineva riigipoolse iga-aastase toetussummaga.Mina ja sajad teised liidu liikmed pole ometi astunud mingisse ametiühingusse, nagu tänapäeval me loomeliitu kombeks tituleerida. Miks pagana pärast tuli siis minulgi sisseastumisel aastal 1984 liidu juhatusele eesotsas Elmar Nittimiga esitada portfoolio oma ajakirjanduslikest kaastöödest.Kas pelgalt ametiühingusse astumiseks poleks piisanud omakäelisest avaldusest.
Pakun lahendusi.Esmalt oleks vaja luua tugigrupp asjasthuvitatud liikmeist,kes oma soovi juhatusele taas konkreetselt esitaks. Kui see mingil põhjusel korda ei lähe, tuleks kirjutada nimekamate liikmete avalik kiri peavooluparteile ning avaldada see samal päeval kõigi päevalehtede esikülgedel. Kui ajalehtede liit projektiga ei nõustu, ostaksime meediapinda oma kokkupandud toetussumma eest, mis poole sugugi võimatu.Oleks Ebba Rääts veel alles, poleks probleemigi. Tema oli see, kes suutis teemat ja liidu eestvedajate tööd - tegevust elus hoida, asjade tänane seis on lihtsalt tiksumine või vegeteerimine etteantud teemal.
Tänane päev oli küll oma teise poole pealt vihmane kuid pojukestele ülimalt meeldejääv. Esimene koolipäev ikkagi,aktus ja uued rohelised kollaserandilised vormimütsid ning esmakohtumine vastse õpetajannaga. Väikesed onud olid kuidagi vaoshoitumad ning vaguramad-tõsisemad kui tavaliselt, näitasid oma koolistaffi ning vastseid aabitsaid ja lugemispäevikuid ajal mil ema-isa kirjutasid neile nimesid.Värvid ja pliiatsid said kõik kenasti märgistatud kuid eks elu näita palju neist koolitöö käigus jalutama läheb ning palju alles jääb. Huvitav oli muuhulgas ka see,et ei pere suured ega väikesed teadnud homsest tunniplaanist ööd ega mütsi.Seega tuleb vist kogu staff ka homme taas kotti toppida ja selga võtta...Sõime torti ning manustasime juurdekuuluvat - pojukestel loomulikult lasteshampus pokaalides. Kuidas nad muidu omandaks pidupäevil pokaalide kõlistamise kunsti.Kui täiskasvanud ei juhendaks mis ja kuidas.Meenub kuidas mina lõpetasin Kopli koolis neljanda klassi ning Nõmmele kolides jätsin jumalaga oma klassi parimate sõprade-koolivendadega.Ostsin oma taskuraha eest sada grammi kompvekke Komeet /juba tolajal odavaist söödavaimad/ ning rubla 27 eest pudeli punast peediveini.Varanduse peitsin Kopli parki puujuurte vahele, ning koolist tulles kaevasime välja ja istusime poolringis murul ja pidutsesime hüvastijätuks. Kogu me agulielu ju sedamoodu käiski ning eeskuju oli igapäevaselt näha nii siin kui seal. Ütle veel, et pole nakkav, sedastab
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment