näib olevat juudi rahvusele üks ammendamatu pildilpüsimise allikas.On ju ajaloolased suutnud dokumentide toel tõestada, et holokausti pole juutide endi kirjeldatud määral mitte toimunudki.Kuigi vana Aadu tegi tõesti kurje tegusid selle rahva kallal. Esmalt hirmust, et teostubki Kremli kikkhabeme ähvardus peatsest kogu võimu ülevõtmisest maailmas ehk punaste maailmarevolutsioonist saabki lõpuks asja.Teisalt ka seetõttu,et Saksa rikkaimad juudid keeldusid finantseerimast sõjaka, vuntsilise kaprali relvastumismaaniat.
Milleks nii pikk sissejuhatus -ikka selleks,et valgustada taaskordset ajuloputusaktsiooni,seekord mu kodutänaval Nõmme Gümnaasiumis. Kuhu tariti rändnäitus Anne Frankist, kelle päevikut lugesin huviga koolipõlves, teadmata eelkirjeldet tagamaid. Kogu show võimendamiseks tulid koolilastele seekord etlema lausa Iinimõiguste Instituudi juhatuse esimees, Eesti Juudi Muuseumi direktor, Hollandi suursaadik ja Eesti haridusmininister. Jääb loota,et mu rahva kallal toimetatav tänane leebem holokaust muutub kah kõnelemist väärivaks, sest ju peab kah keegi juba päevikut...Ainesest puudu ei tuleks nagu omal ja/või sugulaste nahal kogete.Aga nüüd huvitavamal teemal-mu kirev pereelu. Just saabus naabrite poole Luksemburgi rahvas, et korraldada pannkoogihommikut ning seejärel siirduma täispugitud vatsadega Nõmme ujulasse lapsukesi vette kastma.Mina olen stardiasendis seni kuni hüütakse pannukakku nautima, aga Mimmi põrutas oma sõbrantsidega Kaberneeme, et jäätunud mereranda nautida ja Mummetädi suvilast mõned hilbud ära tarida. Sest Sirtsukesel on vajadused aga puudub auto.Noh, pole hullu-me praeguse bernsakulu juures kannatab põristada küll, sest ega naistel pole kombeks ühissõite ühiskassast rahastada.Kel auto,see ju rikkur.Mehe aju töötab küll teistpidi-nüüd mil plaanime viiekesi sõitu suisele Saaremaale,oli juba eos juttu kütusekulude jagamisest...Koduküla Nõmme lehes pajatab asutaja von Glehni lapsaelaps oma elust Jälgimäe mõisas, mille võttis hiljem rendile mu isaisa Polbergi Jüri. Pole ju kusagilt võimalik teada saada,missugune see mõisaelu siis oli. Peter von Glehn teeb seda parimal moel - oma järjejutuna ilmuvaid mälestusi pakkudes. Kadunud tädi Aula mälu polnud viimastel aastatel enam kiita,temalt kuulsin vaid killukesi,kuigi aina pärisin et mis ja kuidas oli.Kui teil, armsad blogihuvilised, on vanematelt sugulastelt vaja mälestusi talletada , siis tehke oma päringud aega viitmata,soovitab elukogenud
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment