Muretu sinisilmsuse
ajajärk me kahe pere elus siin ühe katuse all sai eilsega läbi.Kui perepojast noorperemees Jens töölt tulles avastas,et pahatahtlik kutsumata külaline oli pannud pihta Beritile ammusoetatud efektse ja esiamordiga jalgratta,mis rehviremondi ootel seisis maja taga koos venna korraliku rattaga Trek,mis hoopis kallim.Sellelt pätsati vaid esiratas,asjatundmatu pätihakatis ei saanud õnneks aru, millega tegu. Hullem lugu oli see,et jobu murdis sisse ka keldrisse,mille üks aken oli vaid naeltega kinni.Sest elasime oma kodus muretult juba aastast 1959, mil isa need aknad sedasi ette pani ja mida suviti keldri tuulutuseks ikka ära võtsime. Ime küll, et aknata keldrisse keegi seni luusima ei kippunud- aga nüüd läks koos pätiga jalutama ka elektritrell, mida Jensu väga vajab oma terassiehitusel.Hea veel, et niigid läits, alles päev tagasi oli samas ka minu uuem, vähesõitnud ja abiratastega invaratas Classic Chopper.Mida keldriaknast välja sikutada polnuks küll võimalik.Ilmselt oli rets üksi saagijahil,sest tarvilisi tööriistu silmas ta tööriistariiulil küllap rohkemgi.
     Kohalikud CSI uurijad tulid väljakutse pääle kohale,tegid pilte liivale jäänud jalajälgedest, kuid sõrmejälgi ei võtnud.Ju polnud, millega võrrelda või on see teema siin alles lapsekingades.Järgmine etapp meil on kahe päeva pärast kolmele ahvatlevale keldriaknale raudtrellid ette panna ning majale mingi signa tellida.
      Kõlava stardiga saade Omakohus TV3 kanalil jätkab oma vaadatavuse võidukäiku,kuigi kõiketeadjad internetikommijad manavad saatejuhte Kivisaart ja Timmerit ning teemasid, mis minuarust pole sugugi paha valik. Alles tehti mönuga lolliks soolise võrdõiguslikkuse volinik ,mõttetu Sepper, kes keeldus tulemast saatesse  põhjendama oma ameti ja tegevuse olulisust. Tädike võitleb ju peaasjalikult seksuaalvähemuste rindel ega suuda/oska seda lahti seletada,miks jätkuvalt just ise sellel lainel püsib.
Paar päeva varem võeti teemaks, kas ENSV-s oli elu parem kui meie tänases EW-s.Mitmetahuline lugu,kus selgus, et 73 protsenti toetas,ülla-ülla, esimest seisukohta. Kui küsite,miks, katsun vastata oma mätta pealt.
Esmalt see, mis tänapäeva ühiskonda enim häirib.  Bojaarid mõtlesid ka minevikus eelkõige oma hüvedele ja privileegidele, kuid olid sunnitud pidama silmas sedagi, et lihtrahva elu liiga väljakannatamatuks ei muutuks. Sobivaid näiteid leiate hulgem kirjastuse Tammerraamat minevikumälestustest,mis mitmes köites kaante vahele pistetud. Mina täiendaks, et mängureeglid olid siiski õpitavad,  nutikamad leidsid ikka kitsikusest väljapääsu. Kasvõi selles, et toidukraami jahil otsiti üles kõik tuttavad ja sugulased, kes vähegi seotud toidukaubandusega.Meid varustas peaasjalikult mu ema, kes töötas järjest mitmes Nõmme kandi toidupoes ja teatas ikka,kui oli toodud sairakonserve, söödavat vorsti või saksa purgiherneid, eesti pasteedi konserve vms mida letimüüki ei jätkunud.Tihti tuli väärt kaupa vaid niipalju et jagus poe personalile ärajagamiseks, lettidel ikka rupskid, seajalad segi notsusabadega või kõrvad.Kui toidupood parasjagu vireles, sõitsin Purjespordikeskuse külmlao tagaukse ette, kus peretuttav Ly müüs otse laost kõike mida hing ihaldas.Sest suurfirmal seda jagus, mul said mõnikord sajalised otsa, kuid silmadega ostsin ikka midagi juurde, sest kolmelapselise pere vajadused polnud väikesed.Kännu Kuke restost polnud probleem saada baarmen Unolt eriharuldast likööri kui Rootsi sugulased külla tulemas.Ka vahuveini tõime sealt kui poelettidel nappis.Üldse elasid kuninglikult kõik baarmenid ja kelnerid, kes poest ostetud viinad resto hinnaga tuuri panid.Polnud mingit maksuametit ega tuledeklaratsioone, endast lugupidaval kõrtsitöötajal oli kooperatiivkorter,suvila ja Lada Lux. Kui tuli suur üleliiduline bensakriis, ostsin seda Pääsküla vene sõjaväeosa ajateenijailt kanistrite kaupa, kütust sain tuttava sokutatud kontaktide kaudu.Kui polnud saada autorehve,sõitsin öösel Kaljuga,  miilitsaautoga Tallinna sadamasse sisse, kus laadijad müüsid  väljamaalt kauba vahele amortideks pakitud täiesti korras, vahel mõne torkeauguga rehve sümboolse hinnaga.Sest igamees sinna ostoksille ei pääsenud.Lõpetuseks-ka Karl Genrihhovich Vaino tegi ministriks oma referendineiukese, nagu hiljuti tehti ministriks Luunja kandi köögiabiline.Sest leninliku määratluse kohaselt võib iga köögitüdruk riiki juhtida.
Aga kuhu,selles on küsimus.No saame veel näha
hoiatab paadikapten Neemo E Poldre
P.S.Minevikust veel. Kui tõin Soomest diisel-Mersu,ostsin kütust Läti vedurijuhtidelt kes tulid Riiast Tallinna vanaraualattu vaguneid võtma.Kui saared olid piiritsoonina suletud,kirjutasin ise endale ja Liisale välja  kommandeeringuid, et sinna pääseda.Piirivatid ei köhinudki, miks nö tööle minnes lapsed kaasas.Kui linnaametnikud keeldusid me perele andmast kolmetoealist korterit Mustamäel,mille saatuse oli otsustanud me pere kasuks Mainori ametiühing, tegin kavala käigu.Palusin Ajakirjanike liidu esimehelt Märt Müürilt ametliku kirja Täitevkomiteele,et mulle ei anta liidult korterit mitte kunagi...Selle paberiga murdsin välja aseesimehe vastuvõtule kui ajakirjanik, sest järjekord oli sinna pooleteistkuune.Too isand luges kirja läbi ja teatas,et nii autoriteetse inimesega nagu Müür tema vaidlema ei hakka ning kirjutas korteriorderile alla...Neid mänge mängides oli tähtis vastane üle kavaldada,sest päevakäsk oli iga hinna eest ellu jääda...
Täna pead olema vaid rikkam kui sind ahistav ametimees,siis ükskord võidad niikuinii.