EestiPoiss

Lahedaid ja pingevabu
päevakesi, nagu tänane volbriöö-eelne päikesepaisteline, privaatne aiakoristuse päev,on mulle harjumatu veidi.Kui ei pea närviliselt kella vaatama ja mõtlema,kuhu peaks järgmisena hüppama või tormama. Välikamin,millele on juba surmaotsuski välja kirjutet,teenib täna veel usinasti.Rajatist enam vaja pole, selle asemele laiub pea muruplatsike.Sest grillimise tarvis on kavas soetada ultramoodne, korstnakesega suitsugrill,mis hakkab pesitsema uuel balkonil-terrassil.Praegu lasen leegil pureda arvukaid oksakesi,mis poja mahavõetud piirdehekist järel.Abiks on tükeldatud kartongpakenditükid kõigist talve jooksul kahele perele ostetud kodumasinate pakendeist,need tõstavad pooltoore tulematerjali kohale just sellise tule,mis kogu jama hävitab.Ajuti kerkib ka Kopli slummi kohale suitsusammas,mida kaen värinaga südames-olin ju koolieelik kui naabermajast liinirea  järgmine leegitses ja kogu niru aguliasum oli täis tossu,naistehala ja sadu  marodööre.Sest omainimesed olid tööl ja nende vara kaitseta.Ka abiks toodud punaväe rood rüüstas mehemoodi,meilt kanti autole isegi talvekartul,mis kalidoris puukastis  luku taga. Isa kirjutuslaua pealmine plaat kangutati lahti ja sealt leiti rahakott mingi kolmesaja rublaga,mis isal majaehituse materjalide tarvis kõrvale pandud. Teler ja raadio lennutati läbi akna mürtsuga teiselt korruselt vastu maad,sest käsk oli inimeste vara nö päästa.Endisaegsed hõbelusikad läksid lihtsalt jalutama.
Meie maja süttimine hoiti pritsimeeste poolt ära,kuid kodune vara kulges kõikjale,kuhu huvilise jalg tatsus.
Kokkuvõtteks võin öelda,et kes kuuekümnendate Kopli põrgust välja tuli,sellele polnud kolm aastat punaarmees enam mingi katsumus.Nii mõtlen kui loen Olavi Ruitlase mälestusteraamatut  Kroonu.Nii palju omaenese mälestuskildegi tungib ajju,kui teema nüanssidesse sukeldun.Kogu see ajuinvaliididest alkohuviliste ohvitseride paraad,praporitest vargad ja roodu kaklejate-kaassõdurite punt,kõik olnuks kui eile.Aga täna hooman,et minuga samal lainepikkusel igapäevaelule kaasamõtlejaid on üllatavalt palju.
Tallinn ei pea olema suure poliitika lahinguväli, teatab päevameedia.Siin elavad inimesed,kel on oma vajadused.Mina mõtleks siit sujuvalt edasi,parteiülene nagu ma olen.
Eesti riigi edulugu ei pea olema kui Stenbocki klubi töövõitude jada.Edukate ritta iga hinnaga ei tohi olla eesmärk omaette,sest Eestis elavatel inimestel on oma vajadused,soovid ja nägemus inimsõbralikust riigist.
Kohe meenub ütlemata inimsõbralik lüke eliitkodanikelt.Elu Peremehed on nuputanud üliandeka versiooni elektrisandorite rahvalüpsiks.Miks oli vaja lüüa lahku elektriliinid-tootjast,mõtlesin ikka.Nüüd saabus välkvalge hetk...voolutatiifi  tõstes saab kergitada ka jaotusvõrgu-tasusid,ja siis kui voolutariif peaks langema lubab seadus taas jaotusvõrgutasu kergitada...Kõrgpilotaaz meie suurtelt finantsgeeniustelt, võite mõelda.Aga parem teie vaimsele tervisele kui üldse ei mõtle.
Juba on meie muulaste taksomaffia vist kolinud Stockholmi,sest sealsed linnavõimud maadlevad nagu meiegi võimud taksoaferistide liigkõrgete tariifidega.Hoidku soomlased piip ja prillid,sest kaksiklinna sünni järel saate pooled kilulinna dressides ja tagides taksokaagid endale päriseks.Kohe hakkavad välkuma sealgi pussid,mis mulgustavad taksorehve ja purunema ninaluud,sest kõrilõikajatest taksistide varuklubi ja kasvulava  on Karl Lemani poksiklubi Tõnismäel.
Kuidas saab olla nii,et kaks eri tõde ilmuvad päevavalgele samast allikast Mupo juht Monika teatab,et pealinna parkijaid pole hakatud karistama  turbotempos,töö käib nagu ikka.Aga teine asjapulk,Rüütelmaa kinnitab,et niipea kui trahvijad end käbedamalt liigutama hakkavad on kohe kisa lahti.
Keda usun mina ja keda Savisaar,tahaks küsida.Aga ei tea kellelt.
Küsimused on vastatavad,aga vastused tulevad küsitavad,meenub Priit Aimla.
Nii elamegi,sedastab paadikapten Neemo E Poldre