EestiPoiss

Murepilved
teema kohal,et ajakirjanike liitu ei märgata,hakkavad hajuma pärast eileõhtust pressiteadet-hukkamõistu Kroonika pihta,kes olevat riivatult kajastanud Eerika Salumäe ja Ene Veiksaare eraelu.Põhjalik sõnum Liidult koos viitega,et rikutakse nii rahvusvahelise liidu kui kohaliku organi eetikakoodekseid, on ammendav ja mõjus ning toimib lausa reklaamina-nüüd huvituvadki inimesed,kuidas delikaatseid isikuandmeid oli võimalik käsitleda ja mis neis sisaldub.Olen ikka väitnud- avalik vigade parandus ja tähelepanujuhtimine on kahe teraga mõõk.Kusjuures skandaalse trükiloo ajendiks olnud Pealtnägija-saade oli informatiivne, korrektne ja samas ka delikaatne. Ega jätnud ruumi arutlusele,miks kaks daami ühist äri veavad-õite mul mure, järelikult nii on vaja,arvasin.
Vaja on meil ikka jätkuvalt ka Autolehte,kuigi omalajal neil mulle töökohta pakkuda polnud.Kui maa ja taeva vahel kõlkudes autoajakirjaniku töökohta peilisin.Töötuna ja pelgalt honorarist peret elatavana oli päike minu jaoks küll loojunud.Kuni Autoregister,hiljem Maaleht mu päästsid ja pereelu jälle rööpaisse suunasid.Aga freelancer-kirjamehi oli neil piisavalt,s.h. ka mina aitasin trükipinda täita oma pidevate ja surematute autolugudega.
Nali naljaks,aga korüfee Margus-Hans Kuuse on see mees,kes suudab üksinda kogu ajakirja kaanest kaaneni ülipõneva materjaliga täita.Tänases,seni viimases Autolehes on tema kui esimese peatoimetajaga tehtud intervjuu 500.numbri üllitamise puhul.Märkasin siit sedagi,et vana hea Transit  on tänu uuele tulemisele väga apetiitne ning mu lemmik-lühikese teljevahega pisikaubik on edukalt astunud vastsesse eluetappi. Fordi tubli kaubik,kel vist juba poolesajandi pikkune ajalugu,on väärt seda, et osta ta tuliuuena ning saata firmasse Avestark,kus mönus pereauto tehtaks.Kugu lugu taandub hetkel vaid mu vasaku käe liikuvuse taastumise taha.Kui koib erksamalt toimiks,oleks Enno tagasi nii golfiväljakul kui suisel  tantsupõrandal. Sest mis saab olla etem kui Lauantaitanssit mõnusas suveöös kusagil maalilise veekogu kaldale kasvanud tantsulaval...Olgu see siis siin Lohusalu sadamas, Hiiumaal Suursadamas  või isegi  ülelaheriigis.Kus küll ükski vana tangokuningas ega Katri- Helena enam ei  laula,kuigi tahaks.Väga-väga.Pliiiz.
Veel tahaks,et just vaegurite vaenajaist kirjutataks haletsusttekitavaid lugusid,et iga puudeline nagu kurikuulus Maripuue,see isemõtlejast geenius,kelle arvates kasvab inimesele iga kahe aasta järel uus käsi või jalg ning ta peab käima seda sotsametnikule regulaarselt ette näitamas,kuidas könt areneb...Nagu õnnetu noormees Klaus Pääskülast,kellelt oodatakse parema käe arengut pärast amputatsiooni aastaid tagasi,kui hooletu autojuht mootorratturilt käe likvideeris.Getter Eesti puudega inimeste kojast  tahab,et invadest ei kirjutataks haletsusvõtmes ega pisarakiskumise ajendil.Puudega inimesi oli meil 2012. aasta algusest juba 130ooo ning loodan,et ajuvabad lauaülemad peagi meie ridu rohkendavad.Vaid siis tajuvad omal nahal,mis käkid vaegureile ja haigeile  kokku keeratakse.Eilne uudis rääkis sellest,et e-riik ei suuda toimida tasemel just meditsiini vallas-tohtrid ei pääsevat ligi patsiendi tõbede taustamaailmale,mis peaks leiduma netis,ning nüüd uurivat patsientide sugulastelt haiguste ja ravi ajalugu.
No kuidas sa ei kirjuta nutuselt, haletsusttekitavalt,kui riigi poolt kutsutud ja seatud vajavad kiiret abi ja isegi seda,et mõistus tuleks koju.
Midagi rõõmsamalt lainelt ka.Eilses gunstikoolis esitles neiu Kamila pilte internetist Transformations of children,s drawing, kus keegi südamlik naljamees oli oma lapse kriipsujukud jms ulmekollid teinud taiesteks,lisades nö skeletile liha ning värve  ja omi mõtteid.Piiluge läbi Google,i nimetet aadressil,ja te ei usu oma silmi.Kui noor emme Berit tuli täna  isakoju et oma Annakesega siin päikeselist päeva koos veeta, pakkusin tallegi,et pisipiiga tulevikutööd võiks leida sarnase vormistuse.Seda enam,et emmel seks ajaks juba Kunstiakadeemia diplomgi kotis.Esimese hooga emmeke lutti suhu ei võtnud,aga näis-näis
Eks minagi vist omas ulmeilmas sebin.Aga huvitav on,toksin päevikuridu ja libistan kesvamärjukest ning olen mõtteis juba õhtusel Nõmmel,kuhu lähen õeraasu kooliõe  poole vaatama,mis seisus on klubilastele müüa pakutav Volga GAZ-21 aastast 1961.Tehasevärvkate  alles,kuid põder kapotilt pätsatud,nii pole sel Georg Otsa ajaloolise reliikviaga  sarnasust,sest salatirohelise tooni asemel olla helehallikassinine.Kuid et igal autol on ostja,ütleb trenditeadlike kõnekäänd,tasub klubilastel relval silm peal hoida.Kohe algab meil vanaautoksjon,mille pärliks tõuseb  lätlaste kunagise kurja siseministri sm Pugo Tchaika GAZ-13.
Mida müüd sina,küsib nõudlik
paadikapten Neemo E Poldre