EestiPoiss

Good Morning,sest homme alustan ingliskeelses Mooni vaegurklubi-vestluringis oma ammuõpitult roostekihi mahakraapimist Täna teen otsa lahti,eks näis.Kodus tegutseb hommikust alates täielik autokool,millist pole lähiriikideski mitte. Mimmi e.nooruslik vanaema,kes võttis aasta tagasi ARK-ist oma pere autoõpetaja tõendi ja sellega täiendkoolitas Beritist tubli roolikeeraja,on nüüd astunud sammukese edasi ja juhendab oma eile pojukestele toodud, signaali andvast autoraamatust Patrikut ja Sebastiani, kelle ema Ksenia puhkepäevalgi messil Tourest oma (lisapalka) välja teenib. Tragi piiga,õpib ülikoolis, kasvatab kaksikuid ja käib tööl.Mõni noor inimene katsub ühegagi noist ülesandeist kuidagimoodi toime tulla.
Seguauto ja veoauto nimed on päris hääldatavad,aga pikapi kohta kilkas Pätu,et "Ei tahaa!",pärast märkis "Ei pikap!"
Saa sa nüüd inimesest aru.Autohullus möllab nahas täiega,peaks ju siis kastikatki aktsepteerima. Mina küll piilusin tunamullu kevadel himuralt tädipoeg Heldori GMC kastiautot,kui ta Kurtnal vanarauapäeval käis.Oma korviga Dnepr-tsiklile juppe noolimas.Mille ta poja Magnusega talvel restaureeris.Ja siit leegitoru täiskomlekti soetas.Lambikorpuse koos süütelukuga sai vaat et kaupan päälekin.Soomlasi käib meil ikka mais ja oktoobris rauda noolimas mitte vähe.Hinnad neile sõbralikudki,kui vene wärki vaja,siis ikka leiab.Väheste lääne sõidukite jupid on kuuevarbalised täiesti lakke löönud. Ja siis lõpetakski Heldori autoga,millele ma "Jaa" ütleks,kui papirull na õhuke poleks."Enam va väikest veokat ei vaja,müün mõnele tuttavale odavalt,"väitis ta kojusõidu eel.Auto oli korralik,mina see tuttav tädipoeg olekski,kui võimalus avaneks.Sest alati võib üks auto aias varuks olla,kui päris tuttuut pole veel toodudki...Tolmukorra all aegade hämaruses on pildike,kui köögiakna all seisid kolm autokest reas ja tööle sõitsin sellega,millises parasjagu rohkem paagis loksus.Sest kohustuslik kindlustus polnud veel meid õnnistanud ning head sidemed RAI-s ei pannud muretsema tehnoülevaatuste pärast.Mõnega sõitsin veel Soome numbritega, siis nuputasin omale rohelisepõhjalise prooviauto-numbri, millega pidasin päevikut.Et võis nagu paar nädalat ringi sõita ja potentsiaalseid ostjaid otsida.Tuhka ma neid otsisin:minu sõbramehe- väljamüügihindade juures tulid tuttavad ja pooltuttavad ise värava taha piiluma.Ja ega ma päris ametlikult müüa saanukski enne kahe aasta möödumist pärast importi,kuid müüsin müügivolitusega,mis oli notariaalne ning mille puhul võmmid ei kobizenud,kui sõideti.Ja ostjal oli täiskindlus tagataskus-kuigi auto minu nimel,oli tal võimalus see hetkega oma pere liikmele vormistada. Seevõrra andsin tuhat-poolteist allagi, sest ega ma autoärist elanud.See oli vaid hobi:alati, mõnekuuse vahega Soomes käies taas mingi autoga naasta.Kolme neist 13-st olin vaid endale tahtnud-esimest diiselmersut,millega sõitsin suht muretult kolm aastat kui 1988 Rootsist läbi Tampere koju tulin ja mille ostule sõber Simo toetuskäe ligi pani(minu kolmele tuhandele margale oli ta tuhat või kaks lisanud,sest sigahea auto oli).Pärastised Mersu-kaubiku ja 7-kohalise limousine-kerega pikendatud ja esindusliku musta Mersu,mis 12ooo FIM-i maksis,ostsin juba ise täiega välja.Ja pulmasõiduteenust pakkudes kaifisin Tallinnas kogu raha eest!
P.S.Ja minu testsõitja Liiza sai tänuväärt sõidukooli,kui tuli järjest mingi eri aparaadi kettasse karata.Kallid nad just polnud-no mida sa kahe inimese valuutavahetusraha eest ikka saad.Kuid tehniline korrasolek ja kaubanduslik välimus olulised.
Tšau-pakaa!Väsimatult teie Neemo E.Poldre
(elu-ja invakunstnik)